Happelisemad ookeanid võimendavad kliimamuutusi
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Nature Climate Change ilmunud uurimuse kohaselt pärsib ookeanide süsihappegaasi mõjul happelisemaks muutumine väävliühendite moodustumist, mis mängivad olulist rolli pilvede tekkes ja seega tagasipeegelduva päikesekiirguse hulgas.   Poolteadusliku Gaia hüpoteesi kohaselt on Maa iseorganiseeruv süsteem. Seeläbi oletas hüpoteesile elu andnud James Lovelock, et planeedi soojenemisel hakkavad tööle mehhanismid, mis seda taas tasakaalupunkti suunas lükkama hakkavad. Nii leidis ta, et soojem maailmameri võiks ergutada taimhõljumi kasvu. Väikeorganismid toodavad süsihappegaasi sidudes dimetüülsulfiidi, millest osa atmosfääri satub. Teiste ühenditega reageerides moodustub väävelhape, mis aitab tekitada tillukesi aerosooliosakesi. Viimased omakorda on pilvede moodustumise eelduseks.   Ent nimele vastavalt muudab ookeanides neelduv süsihappegaas need happelisemaks. Katharina Sixi töörühma tehtud katsed näitavad, et sajandi lõpuks prognoositud maailmamere pH taseme vähenemise korral kaalub see soojenemisest tingitud kasu üles. Taimhõljum toodab ennustatud 0,5 pH punkti võrra happelisemas vees väävliühendeid vähem. Tulemuste alusel loodud mudeli kohaselt tõstab see nende vähenemise arvelt CO2 kontsentratsiooni kahekordistumise korral maailma keskmist õhutemperatuuri 0,23-0,48 °C võrra. Seda lisaks prognoositud 2,1-4,4 °C soojenemisele.   Samas nendib töörühm, et ennustused vajavad põhjalikumat kontrollimist. Happelisema merevee mõju dimetüülsulfiidi tootmisele mõistetakse paremini kui teiste kliimamuutustega kaasnevate trendide oma. Lisaks pole taolistes mesokosmose eksperimentides simuleeritud troopiliste ja lähistroopiliste piirkondade elustiku ainevahetuse muutumist.   Märksa kindlam on, et ookeanide poolt neelatav CO2 mõjutab juba praegu mereelustikku. Happelisuse muutuse suhtes on ülimalt tundlikud nii molluskid, korallid kui okasnahksed.     Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Climate Change. 
