Hundiulg on hoolimise märk
 Toimetaja Piret Ehrenpreis Kui hundikarjast lahkub üks isend, siis teised saadavad teda ulgumisega. See pole märk stressist, vaid annab tunnistust hoopis nende omavaheliste suhete kvaliteedist. Selliseid Austria hundiuuringute keskuse teadlaste järeldusi vahendab Physorg.com.  Teadlaste sõnul annab nende uuring aimu sellest, kuidas hundid suudavad kasutada oma häälitsusi paindlikul moel. Hundiulg annab märku rohkem karjasisestest sotsiaalsetest suhetest kui lihtsalt looma emotsionaalsest seisundist.  Teadlasi on pikalt huvitanud, miks loomad teevad just selliseid häälitsusi, nagu nad teevad. Kas see on kontrollimatu emotsioonide väljendamise viis või suudavad nad siiski oma häälitsusi muuta vastavalt sellele, kuidas nad sotsiaalset konteksti hindavad.   Hundiuuringute keskuses viivad inimestest talitajad hunte aeg-ajalt ühekaupa karjast eemale jalutama. Sellistel puhkudel saatis neid alati mahajääjate ulgumine.  Saamaks aru, miks see nii on, mõõtsid teadlased huntide stressihormooni taset. Samuti jälgiti huntide rollijaotust karjas. Kui siis järjekordne isend jalutuskäigule viidi, salvestati iga maha jäänud isendi ulgumine individuaalselt.   Kogutud andmetest selgus, et hunt ulub seda enam, mida paremates suhetes ta lahkunud isendiga on. Samuti mõjutab see, kui lahkunud isend on karjas kõrgel sotsiaalsel positsioonil. Ulgumise intensiivsus ei olnud kuidagi seoses kõrgema stressihormooni tasemega.  Siit võib järeldada, et ulgumine pole huntide puhul sugugi lihtne stressireaktsioon, mis ilmneb kaaslasest lahutamise korral. Tegemist on millegi märksa paindlikumaga, mis võimaldab eemalduva kaaslasega sidet hoida ja miks mitte ka liitlastega uuesti kampa lüüa.
