Raisamatja sööb liiga aplad pojad ära
 Toimetaja Piret Ehrenpreis Šotimaa Edinburgh'i ülikooli teadlased on teinud kindlaks, et raisamatjanimelise mardikaliigi järglased peavad end iseäranis hästi üleval pidama, sest nende emad nalja ei mõista. Nimelt pistavad mardikaemad need pojad nahka, kes on liialt aplad ja nõuavad ülemäära palju süüa, vahendab Physorg.com.  Raisamatjad munevad oma munad surnud loomade jäänustele. Kui munad kooruvad, pistavad emad osa looma lihakehast nahka, seedivad selle ära ja väljutavad siis selle jälle oma järglastele suhu. Nagu poegade puhul ikka, püüavad mõned neist emalt veel ja veel toitu välja meelitada. Selleks nühivad nad ema liginedes oma jalgu vastu tema suud. Teadlasi huvitas, kui edukas selline toidulunimisstrateegia on.   Selleks korraldati paar katset. Esimese puhul jälgiti, kuidas emad lastele toitu jagasid. Selleks pakuti poegadele toitu nii elavate kui ka surnud mardikaemade abil. Fookuses oli küsimus, kes järglastest pääseb erinevates olukordades toidule paremini ligi. Selgus, et vanematel poegadel oli emade suule alati parem ligipääs, hoolimata sellest, kas ema oli surnud või elus. Elus emade puhul ilmnes tõsiasi, et parema meelega söötsid nad just vanemaid järglasi. Siit võib järeldada, et mida kauem järglased vastu peavad, seda paremad on nende väljavaated täiskasvanuikka jõudmiseks, sest toitu saavad nad rohkem.   Teises katses võeti täiskasvanud emane raisamatja ja rohkelt väikseid järglasi ning asetati nad loomakorjusele, et vaadata, kuidas ema reageerib lakkamatule toiduanumisele, mis sellises olukorras tekib. Selgus jahmatav tõsiasi, et emad tapsid liiga aplad anujad ära ja pistsid nad nahka. Samasugune emade reaktsioon ilmnes ka olukorras, kus polnud lihtsalt piisavalt süüa. Sellisel puhul sõid emad oma järglased lihtsalt ära, hoolimata sellest, kui palju nad süüa lunisid.   Teadlaste hinnangul sunnivad liiga aplad järglasi emasid otsustama, kuidas toidusuutäisi paremini jagada. Nii jäävad ellu need, kes küsivad süüa üksnes siis, kui nälg päriselt näpistab. Teisisõnu on see mardikaemade moodus laste ja vanemate vahel puhkenud konflikti lahendamiseks.  Vastav uurimus ilmus ajakirjas Behavioral Ecology. 
