Inimese jalgades on paindlikkust rohkem, kui seni arvatud
 Toimetaja Piret Ehrenpreis Inimjalgu on peetud pikalt millekski päris unikaalseks, kui võrrelda neid inimahviliste  omadega. Nüüd on aga Liverpooli ülikooli teadlased jõudnud järeldusele, et see ei pruugi sugugi nii olla, sest tegelikult on meie jalgadel inimahvide ülipaindlike jalalabadega oluliselt rohkem ühist, kui seni arvatud, vahendab Sciencedaily.com.  Senised arusaamad inimeste jalgade ainulaadsusest ja kõndima hakkamise evolutsioonist põhinevad 1930ndate aastate teadusuuringutel. Inimjalgade eripäraks peetakse tallavõlvi kujunemist, mis muudab jalatalla väliskülje suhteliselt jäigaks.  Nüüd on aga läbi viidud katse, milles analüüsiti survetundlikul käimislindil tehtud samme, mida sai kokku  25 000. Teadlased väidavad kogutud andmete põhjal, et kuigi me oleme hüljanud elu puude otsas, pole meie jalad siiski sellistes tingimustes tegutsemiseks vajalikku paindlikkust ülemäära kaotanud. Seda võiks võrrelda koguni orangutanide ja šimpansite jalgade omadustega.  Täpsemalt oli vaatluse all just jalatalla keskosa ja see, kui palju see käies maaga kokku puutub. Tuli välja, et koormus, mis jala keskosale langes oli väga varieeruv. Koguni niivõrd, et seda võis võrrelda inimahvidel tehtud mõõtmistega.  Seni on arvatud, et inimesed, kelle jalatalla keskosa puutub maaga käies kokku, kannatavad kas diabeedi või artriidi all, sest mõlemad haigused võivad jalaehitust mõjutada. Liverpooli teadlaste uuringust selgus aga, et kaks kolmandikku tervetest inimestest jättis samuti jalajälje, kus on selgelt näha, et ka talla keskosa puudutab maapinda. Neist jälgedest ei saanud järeldada muud, kui et see on terve ja normaalse käimise igapäevane osa.   Liverpooli ülikooli vananemise ja krooniliste haiguste instituudi teadlane Karl Bates ütles, et meie esivanemate jalgades arenes selline paindlikkus välja ilmselt siis, kui elu käis veel puu otsas. Kui puu otsast alla tuldi, arenesid meie jalgades iseärasused, mis soodustasid maapinnal kiiremat liikumist. Meie jäsemed ei kohanenud aga maapealse eluga niisuguses ulatuses nagu paljudel teistel loomadel, kes pole kunagi puu otsas roninud (hobused, küülikud või koerad). Uuringutest ilmnes, et meie jalad pole kaugeltki nii jäigad, kui varasemalt arvatud.  Teadalstel on hüpotees, et vaatamata pea eranditult maapinnale kolimisest, on meie jalgades säilinud paindlikkus, mis võimaldab saada hõlpsalt hakkama kõva ja pehme pinnase iseärasustega, mida tuleb kogeda pikkade vahemaade läbimisel. Briti teadlaste järgmine uuring keskendub selle teooria kontrollimisele. See võib selgitada, miks  võivad inimesed näiteks pikkadel vahemaadel ebakorrapärasel maastikul liikuda ka hobusest kiiremini. 
