Tõmmulendlaste pikaealisust põhjustavad geenid said selgemaks
 Bioloogid on vähemalt 40 aasta vanuseks elada võiva tõmmulendlase genoomi järjestamise ja põhjaliku uurimise tulemusena suutnud kindlaks teha geenid, mis potentsiaalselt nahkhiirele ebaharilikult kõrge eluea andmisel rolli mängivad.   Tõmmulendlaste (Myotis brandtii) leviala ulatub Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanini. Laialt levinud käsitiivalise muudab eripäraseks tema kõrge eluiga. Välitööde käigus on püütud isegi isendeid, kelle vanus ulatub 41 aastani. Nahkhiire kaal ei ületa seejuures kaheksat grammi. End juba hästi tõestanud massi ja vanuse seose kohaselt ei tohiks tõmmulendlased elada aga üle viie aasta. Eluea koefitsient ületab isegi inimeste oma kahekordselt.   Vadim Gladyshevi töörühma analüüsi kohaselt peituvad seda põhjustavad tähtsaimad muutused kasvuga seotud geenides. Võrreldes teiste imetajatega on eripärased nii kasvuhormooni retseptorit (GHR) kui insuliinisarnase kasvufaktor-1 (IGF-1) retseptorit kodeerivad geenid. Sarnaseid muutusi võib täheldada ka teiste pikaealiste nahkhiirte puhul. Samuti võivad muteerunud GHR geeniga hiired elada oma liigikaaslastest poole kauem. Geenides toimunud muutusi on inimeste ja hiirte puhul seostatud kääbuskasvuga.   Seeläbi oletab töörühm, et muteerunud geenide populatsioonis levikut ei tinginud mitte pikaealisuse poolt pakutav eelis, vaid täitmata ökoloogilise niši hõivamise võimalus. Lisaks kasvuga seotud geenidele täheldas Gladyshev koos kolleegidega muutusi ka talveunega seotud geenides. Hibernatsiooniga kaasneb omakorda ainevahetuse aeglustumine, mis aitab samuti eluiga pikendada. Samal ajal võtab tõmmulendlaste suguküpseks saamine teistest nahkhiirtest rohkem aega. Liiki kuuluvad isendid saavad oma elu vältel ka vähem järeltulijaid.   Töörühma poolt välja toodud mehhanismid erinevad samas teise massi ja eluea suhet eirava liigi – paljastuhnuri – eluiga pikendatavatest toimeviisidest.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
