Tähe vilkumine aitab planeetide raadiusi määrata
 Väike täht, miks vilgud sa, kui su poole vaatan ma? Astronoomid leiavad värskes töös, et lasteriimis püstitatud küsimuse vastus sisaldab endas viisi tähtede pinna gravitatsioonikiirenduse määramiseks, mis pakub omakorda täpsemat infot ka potentsiaalselt selle ümber tiirlevate planeetide omaduste ja nende elukõlbulikkuse kohta.   Pea kõik inimkonna käeulatusest väljas olevate tähtede kohta käivast informatsioonist on tuletatud nende välimiste kihtide poolt kiiratavast valgusest. See ei pruugi aga mitte alati sirgjoonelisi vastuseid pakkuda. Näiteks on punaste kääbuste ja hiidude poolt kiiratav valgus sarnane, ent ometi võib nende mass kümneid kordi erineda, raadiusest rääkimata. Kindel viis tähtede vahel vahet tegemiseks on gravitatsioonikiirenduse leidmine nende kokkuleppelisel pinnal. Tihedatel kääbustel on see tunduvalt suurem kui ülespuhutud hiidudel.   Umbkaudse hinnangu võib anda nende massi ja raadiuse põhjal, mis rajanevad taas kiirguse analüüsil. Täpsem võimalus on tähtede neeldumisspektri uurimine. Tugevamas gravitatsiooniväljas neeldub kiirgus tähe atmosfääris rohkematel lainepikkustel. Ent isegi siis võib hinnang reaalsusest 25-50% ulatuses erineda. Õnneliku juhuse korral täheldatava tähevärina analüüsil jääb kõrvalekalle paari protsendi piiridesse. Siiski on seda võimalik rakendada vaid eredate tähtede puhul. Fabienne Bastien leidis probleemile pooljuhuslikult lahenduse tähtede vilkumise uurimisel.   Astronoom üritas Kepleri planeediotsija kogutud andmete analüüsil leida seost tähtede ereduse muutuse ja nende magnetvälja vahel. Oma juhendajaga märkas ta peagi, et mõne tähe puhul olid välgatused – vähem kui kaheksa tunni vältel toimuvad ereduse muutused – märksa esiletungivamad kui teiste. Kiiresti toimuvad muutused viitavad konvektsioonile. Tähe sisemusest tõusevad pinnale kuumad plasmavood, mis jahtumisel taas selle sisemusse upuvad, tingides teralisuse. Noorte tähtede puhul varjutavad seda suuresti magnetismist põhjustatud nähtused nagu päikeseplekid. Vanemate tähtede puhul on teralisus aeglasema pöörlemise tõttu rõhutatum.   Võttes appi juba teadaoleva täpse gravitatsioonikiirendusega tähte kohta kogutud andmed ongi võimalik huvialuse tähe vilkumise põhjal vähem kui 25% eksimusega selle gravitatsioonikiirendus leida. See pakub omakorda täpsemat infot tähe raadiuse kohta. Viimasest juhindutakse aga planeetide raadiuse määramisel. Juhul kui tähe raadiust alahinnatakse, viivad arvutused ka selle ümber tiirleva planeedi raadiuse alahindamiseni. Seega võivad paljud Kepleri poolt leitavad planeedid olla tegelikkuses suuremad ning vähem Maa-sarnased.   Välgatustest tingitud muutused tähe ereduses on paraku liialt väikesed, et seda maapealsete teleskoopidega tehtavatel vaatlustel rakendada saaks. Kepleri planeediotsija lõpetas aga hiljuti töö mehaaniliste vigade tõttu. Siiski on nähtust võimalik kasutada selle poolt kogutud andmete analüüsimisel. Lisaks plaanib NASA 2017. aastal orbiidile saata TESS'i planeediotsija. Sarnane ülesanne on seatud ka Euroopa Kosmoseagentuuri 2022-24. aastaks valmival PLATO teleskoobile.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa   Uurimusega kaasnevas videos on teadlased seadnud välgatused vastavusse helilainetega. Kahina valjus kasvab koos tähe vanusega, mil päikeseplekkidele viitavad tooni variatsioonid vajuvad tahaplaanile.Nature Video 
