Hüpersülemlejad kaotavad vastupanuvõimes
 Bioloogid leiavad ajakirjas Cell Reports kirjeldatavas eksperimentaalse evolutsiooni katses, et samasesse kasvukeskkonda paigutatud bakterite evolutsioon kulgeb samamoodi – geenipagasis mõne päeva vältel toimunud märgatavad muutused olid identsed. Mutatsioonide ennustatavus pakuks vihjeid bakteriaalsete nakkuste vastu võitlemiseks.   Kaasaegse evolutsiooniteooria üks rajajatest Stephen Jay Gould märkis, et evolutsiooni loomariigi koidikuni tagasi kerides oleks inimeste-sarnaste olendite arenemine äärmiselt ebatõenäoline. Selleni viis esimesel korral liialt palju juhuseid. Väidet kontrolliva katse tegemine pole kahjuks sellises mahus võimalik. Evolutsiooni uurivad teadlased peavad leppima lühemate ajavahemike ja  kiiremini paljunevate eluvormidega. Siiski pakuvad taolised katsed informatsiooni, mida saab kasutada enamaks kui uudishimu rahuldamiseks. Evolutsiooni kulg näib seejuures olevat paremini ennustatav.   Joao Xavier võttis vaatluse alla laialt levinud Pseudomonas aeruginosa'ks kutsutava bakteri. Tervete inimeste jaoks ei kujuta ainurakne pea mingit ohtu. Sama ei kehti nõrgenenud immuunsüsteemiga patsientide puhul. Bakteri kopsu jõudmisel on seda sealt pea võimatu kõrvaldada. Selle nõrkuste otsimiseks otsustas Xavier keskenduda bakteri toidu kogumisele. Traditsiooniliselt toimub see 'sülemlemise' läbi. Ainurakne eritab esmalt limakihi, mida mööda üksikut viburit kasutades hõlbus liikuda on.   Potentsiaalselt populatsioonis kanda kinnitavate mutatsioonide avastamiseks paigutas Xavieri doktorant Dave van Ditmarsch mõnisada isendit suhkrukristallidega kaetud kolmele Petri tassile. Iga päeva lõpus kogus bioloog väikese igat populatsiooni esindava näidise ja pani need kasvama uude kasvukeskkonda. Juba mõne päeva pärast levisid kultiveeritud tüved umbes neljandiku võrra kiiremini. Hüpersülemlejaid mikroskoobi all vaadeldes leidsid bioloogid, et ühe viburi asemel hiilgasid mõned kuni kuue flagelliga.   Xavier otsustas tulemust kontrollida. Kokku jälgis ta koos kaaslastega 27 üksteisest sõltumatut bakterikultuuri. Ent lõpptulemus jäi samaks. Lisaviburid omandasid neist kõik. Töörühm hakkas seejärel otsima muudatuste põhjust ning järjestas iga bakteritüve genoomi. Kõikide kultuuride puhul oli mutatsioon toimunud FleN geenis, mis juhib flagellide sünteesi. Samas jäi selgusetuks, miks looduses Pseudomonas aeruginosa'l mitut viburit pole.   Peagi täheldas Xavier, et mutatsiooni läbi muutus baktereid kaitsva biokile moodustamine nende jaoks äärmiselt raskeks. Mutatsioonita ja mutatsiooniga bakterite segapopulatsioonis koosnes biokile pea täielikult lisaviburiteta bakteritest. Muteerunud bakterite tõenäosus  vaenulikus keskkonnas oma geenide levitamiseks vähenes. Rakukultuurides puudus aga bakteritel vajadus end kaitsta, seega said enim järeltulijaid isendid, kes piiratud aja jooksul kõige rohkem toitu koguda suutsid.   See annab aga omakorda vihjeid, kuidas bakteriaalsete nakkuste vastu võidelda. Ainuraksete kaitsevõime väheneks, kui neid saaks panna käituma rohkem hüpersülemlejate moodi.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Cell Reports. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
