Lepatriinude jalad seavad materjaliteadlastele väljakutse
 Toimetaja Piret Ehrenpreis Putukad on evolutsiooni käigus arendanud välja mitmesuguseid omadusi erinevates keskkondades ellu jäämiseks. Nende väikeste olevuste ehituse detailide lähem tundma õppimine annaks suurepäraseid võimalusi uute materjalide loomiseks. Selle  eesmärgiga asusid Kieli ülikooli zooloogid täpsemalt uurima lepatriinu jala iseärasusi, mis võimaldavad tal kerge vaevaga kinnituda kõiksugu pindadele.   Selline võime on paljudel putukatel. Kasutades erilisi mikroskoobitehnoloogiaid tuvastasid teadlased, et lepatriinude jalad on varustatud nakkuvate karvakestega. Nende karvakeste erinevad osad on aga väga erinevate omadustega. Nii on karvake jalale kinnitumise kohast üsna jäik ja kõva. Tipuosa on aga seevastu väga pehme ja painduv. See tagabki nende suurepärase nakkumisvõime mistahes pindadel.  Teadlased jõudsid oma järeldusteni, kui olid lähemalt tutvunud resiliininimelise valguga, mis on vastutav karvaotsakeste pehmuse ja elastsuse eest. Kõnealune valk on oluline paljude putuka kehaosade puhul, mis peavad taluma suuri koormusi, olgu selleks siis tiivad, liigesed või eelmainitud karvaotsakesed.  Looduse peensuste tundma õppimine annab olulisi teadmisi tuleviku-uuenduste tegemiseks kas või näiteks materjaliteaduses. Just selle ala teadlastele on  Kieli ülikooli zooloogid nüüd ka oma lootuse pannud.  Vastav uuring ilmus ajakirjas Nature Communications.
