Bioloogid leidsid uue kiskjalise
 Bioloogid teatavad ajakirjas Zookeys ilmunud töös Andide mäestiku udumetsades elutseva kiskjaliste hulka kuuluva olinguitoks nimetatud imetajaliigi avastamisest. Eelmine seltsi arvatud imetaja leiti läänepoolkeral 35 aastat tagasi.   Bassaricyon neblina kuulub pesukarude sugukonda. Punakashalli koheva karvaga olendid meenutavad kassi ja karupoja ristsugutist. Üksildase eluviisiga olinguitode kaal ületab harva ühte kilogrammi ning nende pikkus jääb 35 sentimeetri piirimaile. Seeläbi meenutab nende välimus esmapilgul nende lähisugulasi – olingosid. Mitmeid aastakümneid liigitatigi neid viimaste hulka kuuluvaks. Seeläbi olid bioloogid näiteks 1970. aastatel äärmiselt üllatunud, et olingo identiteediga olinguito ja päris olingo paaritamiskatsed viljakalt ei lõppenud.   Kümmekond aastat tagasi märkas Smithsoniani loodusloomuuseumi zooloog Kristofer Helgen, et mõned muuseumi tosinatest olingo eksponaatidest olid eripärased. Nende koljud olid väiksemad ja karvastik märksa värvikirevam. Järgnevatel aastatel uuris Helgen koos kaaslastega 96% maailma muuseumites leiduvatest olingo eksponaatidest. Väliskuju erisustele lisasid toetust DNA analüüsid. Olingode näol on tegu nelja erineva liigiga. Neist kolm elavad Lõuna-Ameerika tasandike metsades. Olinguito näib eelistavat aga paari kilomeetri kõrgusel asuvaid udumetsi.   Leidudest julgustust saanuna organiseeris Helgen ekspeditsiooni Ecuadori. Vaatamata sellele, et piirkonda oli varasemalt hästi uuritud, suutiski zooloog juba esimesel õhtul senitundmatuks jäänud liiki märgata ja sellelt eelnevaid tulemusi kinnitava DNA proovi võtta.   Viimase kiskjalise avastamisest möödunud aja tõttu olid paljud veendunud, et seltsi liikmete osas valitseb juba selgus. Leid vihjab aga, et senitundmatuid liike võivad peita isegi muuseumite kollektsioonid.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Zookeys. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
