Arktika merejää albeedo väheneb
 Satelliidiandmetel põhinev Soome kliimateadlaste analüüs näitab, et viimase 30 aasta jooksul on Arktika merejää hakanud sulamisperioodi lõpul kosmosesse tagasi peegeldama keskeltläbi 10% võrra vähem päikesevalgust, mis toob omakorda kaasa regiooni kiirema soojenemise.   Kuigi hiljuti väidetavalt põhjapoolusel järve moodustumist kujutav videolõik põhineb 84° laiuskraadi lähistel tehtud ülesvõtetel ja kujutab arktilisele suvele iseloomulikke protsesse, pole nähtus tähtsusetu. Jää pinnale kogunev sulavesi vähendab selle albeedot. See neelab rohkem päikesekiirgust, mis tõstab omakorda atmosfääri temperatuuri. Viimane sulatab omakorda veelgi rohkem jääd, tekitades positiivse tagasiside.  Lisaks vähendab regiooni albeedot sulamisperioodil üheaastase merejää osakaalu suurenemine ja näiteks Arktikasse tee leidvad tahmaosakesed.   Aastatel 1982-2009 kogutud satelliidiandmete ühtlustamisel leidis Aku Riihela töörühm, et võrreldes 1980. aastate algusega on langenud pea kõigi sulamisperioodi kuude keskmine albeedo. Olulised muutused puuduvad mais, mil jääd katab veel paks lumekiht. Tavaliselt sulamisperioodi lõppu märkinud augustis on muudatused olnud ulatuslikumad. Näiteks 2008. aasta augusti lõpuks olid Arktikas kadunud pea kõik vähemalt 85% päikesevalgusest tagasi peegeldavad piirkonnad. Vastav albeedo on omane lumega kaetud merejääle.   Kokkuvõtlikult on merejää poolt augustis tagasi kosmosesse peegeldatav valgusehulk vähenenud kümnendi kohta 3%. Eelnevad samateemalised tööd on kergelt vihjanud, et merejää albeedo vähenemine on viimastel aastatel kiirenenud. Sarnasele järeldusele jõuab ka Riihela töörühma, ent trend on väga nõrk. Kindlamate ja üheste järelduste tegemiseks muutub keskmine albeedo aasta-aastalt liiga palju.    Samal ajal on aga merejää minimaalne ulatus vähenenud Valitsusvahelise Kliimamuutuste Nõukogu eelmisest hinnangust märgatavalt kiiremini. Merejää sulamine mõjutab omakorda polaarregiooni elustikku, Gröönimaa liustike stabiilsust ja äärmiselt tõenäoliselt ka jugavoolu ringlemise häirimise kaudu põhjapoolkera ilmastikku.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Climate Change. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
