Doppleri efekt võimaldab pöörlemiskiirust mõõta
 Vaatleja suhtes liikuvatelt kehadelt lähtuvate heli- ja valguslainete lainesageduse muutust selgitavat Doppleri efekti kasutatakse ära mitmetes erinevates valdkondades. Teadlased on nüüd leidnud viisi registreerida keha pöörlemisest tingitud samalaadset nihet, kasutades selleks valguse orbitaalset impulsimomenti, mida saaks rakendada nii astronoomias kui kaugseires.   Inimesed puutuvad Doppleri efektiga kokku pea igapäevaselt. Kiirabiauto sireen näib lähenedes omandavat üha kõrgema tooni. Kord möödudes hakkab helilainete sagedus taas kahanema. Sama kehtib valguslainete puhul. Nihe kiiruskaamerate poolt välja saadetavate raadioimpulsside sageduses võib ettevaatamatu sõidu korral tuua rahatrahvi. Sama nähtust kaugete galaktikate liikumiskiiruse ja -suuna leidmiseks kasutades suutis Edwin Hubble kinnitada, et universum paisub. Kõikidel nimetatud juhtudel on aga tegu pikisuunalise Doppleri efektiga.   Kolmkümmend aastat tagasi leiti, et teatavate mööndustega on võimalik registreerida isegi objekti pöörlemise tõttu tekkivat Doppleri nihet. Pöörlemistelg ei tohi asuda otse vaatleja suunas ja see peab kiirgama ringpolariseerunud valgust. Teoreetikud suutsid peagi näidata, et piirangutest on võimalik kõrvale hiilida orbitaalse impulsimomendi (OAM) abiga. OAM'iga valgus ei liigu levides pelgalt sirgjooneliselt, vaid ringleb seejuures ka ümber valguskiire telje. Valguse liikumistrajektoor meenutab piltlikult korgitseri. Objekti pöörlemine jätab OAM'i jälje, millest on võimalik selle suunda välja lugeda.   Värskes töös näitavad Šoti füüsikud eesotsas Martin Laveryga, et valguse orbitaalses impulsimomendis tekib Doppleri nihe juba pelgalt valguse pöörlevalt objektilt hajumise käigus. Hajunud valguse analüüsimise läbi saab omakorda tuletada objekti pöörlemissuuna. Juhul, kui valguse ja objekti pöörlemissuunad ühtivad, kasvab ka valguse lainesagedus, mil vastupidise stsenaariumi korral selle sagedus väheneb. Muutuse määr peegeldab objekti pöörlemiskiirust.   Kuna selle väljalugemiseks piisab hajunud valgusest, saab meetodit rakendada märksa ulatuslikumalt kui varasemalt. Enamik igapäevaelus registreeritavast valgusest on juba kusagilt hajunud. Valgust kiirgavad ise vaid üksikud objektid. Võimsamate teleskoopidega saaks seeläbi pikemas perspektiivis leida Päikesesüsteemist väljaspool asuvate planeetide pöörlemiskiiruse. Maalähedasemates rakendustes pakuks see töörühma sõnul võimalust näiteks tuuleparkide paremaks kontrollimiseks ja ohtliku turbulentsi korral nende välja lülitamiseks.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
