Enceladuse geisreid kontrollivad looded
 Saturni ja selle kuudesüsteemi uuriva Cassini satelliidi uued fotod näitavad, et gaasihiiu suuruselt kuuenda kuu Enceladuse lõunapooluse lähistel asuvate geisrite aktiivsus sõltub Saturni tekitatavatest loodetest. Sõltuvalt kuu asukohast võib geisrite eredus muutuda rohkem kui kolmekordselt.   Päikesest peaaegu kümme korda kaugemal kui Maa asuv Enceladus võib vedelas olekus vee otsimiseks näida ebatõenäolise paigana. Saturni kaaslast katab paks jääkiht. Samas leidsid sellest 1980. aastatel möödunud Voyager'i sondid, et Enceladuse pind on ebatavaliselt sile. Mingi mehhanism pidi kraatrite jälgi regulaarselt kustutama. Kaheksa aastat tagasi Saturni kuudesüsteemi jõudnud Cassini kogutud andmed näitasid peagi, et kuud ümbritseb aurupilv. Veeosakesi paiskavad õhku lõunapooluse geisrid. Mil osa veepiiskadest suudab kuu mõjuväljast põgeneda, langeb neist enamik taas selle pinnale.   Geisreid hoiab käigus loodete energia. Saturni tugev gravitatsiooniväli pigistab kuud kummipallina. Regulaarsete moonutuste käigus tekkival hõõrdumisel vabaneb aga soojus, mis tõenäoliselt pinna all asuvaid ookeane vedelas olekus hoiab. Enceladusel puuduks võimalus loodetest kasu lõikamiseks, kui see poleks resonantsis Saturni teise kuu Dione'iga. Väikese kuu mõjul on Enceladuse orbiit kergelt välja venitatud. Seega on kaaslasele mõjuv gravitatsioonijõud orbiidi erinevates punktides veidi erinev.   Simulatsioonid on näidanud, et sõltuvalt gravitatsioonijõu suunast muutuvad ka lõunapooluse lähistel asuvate allikate suudmetele mõjuvad pinged. Sõltuvalt kuu asukohast pressitakse enamikke sarnasel suunal kulgevaid lõhesid kokku või tõmmatakse lahku. Infrapunakaameraga tehtud fotod näitavad, et geisrite kaudu põgeneb avakosmosesse enim energiat ajal, mil kuu on Saturnist keskpunktist kõige kaugemal.   Vaatlused on seega kooskõlas mudeliga, mille kohaselt eraldab kuu jäist pinda tuumast vedelas olekus ookean. Samal ajal on Cassini analüüsid näidanud, et vesi sisaldab lihtsamaid orgaanilisi ühendeid nagu metaani, ammoniaaki, propaani ja sipelghapet.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
