Nanotermomeeter mõõdab rakkude temperatuuri
 Harvardi ülikooli füüsikud esitlevad ajakirjas Nature ilmunud töös teemandi defektidel põhinevat nanotermomeetrit, millega on võimalik 200 nanomeetrise lahutusvõimega täheldada 0,044 °C suuruseid temperatuurimuutusi.   Nanoteemandid on viimastel aastatel üha laialdasemat rakendust leidnud. Üks suundadest puudutab elusorganismide kudedest ülesvõtete tegemiseks kasutavat magnetresonantstomograafiat (MRI). Muidu korrapärase struktuuriga teemantides leidub tihti väikesi defekte, kus kaks süsiniku aatomit on asendunud lämmastiku aatomi ja selle kõrval asetseva üheaatomilise tühimikuga. N-V-tsentrid kujutavad lämmastiku elektronide tõttu magnetväljade uurimiseks suurepärast sondi. Ent paraku on need ülitundlikud ka isegi väikeste temperatuurimuutuste suhtes.   Soojus mõjutab kristallvõres muutuvate pingete läbi energia hulka, mida on vaja kulutada N-V-tsentri põhiolekust kõrgemasse energeetilise olekusse viimiseks. See muudab tsentri poolt kiiratava valguse intensiivsust, kui sellele laseriga energiat antakse. Nähtust ära kasutades suutis Peter Mauer koos kolleegidega valguse intensiivsuse põhjal leida teemandi temperatuuri. Teemandi ülihea soojusjuhtivuse põhjal võib oletada, et sama temperatuuriga oli ka ümbritsev keskkond. Ideaalsetel katsetingimustel suudeti märgata 0,0018 °C suuruseid muutusi.   Töörühm kontrollis termomeetrit ka reaalsemas keskkonnas. Selleks toimetasid nad nanojuhtmete abiga rakku lisaks N-V-tsentritele ka kuldnanoosakesed. Viimaseid saab kasutada miniatuursete radiaatoritena, mis laserite toel ümbritsevat keskkonda soovitud määral kütavad. Nanoteemandiga suudeti selle asukohas registeerida 0,5 °C suuruseid muutusi.   Mõõtmiste alusel suutis Mauer kolleegidega kindlaks teha, mis temperatuuril rakk kuldnanoosakeste tõttu hukkus. Samalaadseid andmeid saaks töörühma hinnangul potentsiaalselt rakendada vähiravi tõhustamiseks.   Siiski vajab meetod veel täiustamist. Loodud nanotermomeetrid on diskreetsed objektid, misläbi on temperatuuri võimalik mõõta üksikutes punktides. Lisaks on mõõtmiste ajaline lahutusvõime paarkümmend sekundit. Viimasest piisab küll näiteks temperatuurimuutuste ja geenide avaldumises toimuvate muutuste vaheliste seoste uurimiseks, kuid mitte raku signaalmehhanismidele ja närvitegevusele pilgu heitmiseks.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
