Monogaamia juured jäävad häguseks
 Mõnede imetajaliikide seas esile kerkinud monogaamia tekkepõhjused on kaasaegse bioloogia üks suuremaid mõistatusi. Kaks laiaulatuslikku tööd võimaldavad nüüd võimalike hüpoteeside ringi kitsendada, ent jõuavad samas erinevatele järeldusele – monogaamiani võis viia nii emaste hajusus kui ka vajadus järglasi teiste isaste eest kaitsta.   Kuigi püsivad paarisuhted on lindude seas laialt levinud, harrastab monogaamseid suhteid vähem kui kümnendik kõikidest imetajaliikidest. Linnuriigis on nähtuse peamise põhjusena nähtud vajadust järglaste eest pidevalt hoolitseda, mis kasvatab tõenäosust vanemate geenide levitamiseks. Polügaamia pakub imetajatele aga suuremat eelist. Isase geenide leviku seisukohalt on mõttekam, kui ta paaritub rohkem kui üha emasega. Alternatiivselt pakub kogukondlik mitme partneriga paaritumisel põhinev eluviis kaitset kiskjate eest, suurendades taas tõenäosust järeltulijate ellujäämiseks.   Siiski on teadlastel ideid, mis monogaamia esile kerkimiseni viis. Sarnaselt lindudele suurendaks isase hool ja isalik käitumine järglaste väljavaateid tulevikus ise järeltulijaid saada. Samuti võib käitumisviisini viia vajadus olemasolevat investeeringut kaitsta. Teised emased võivad olla liialt kaugel, et isane jõuaks kõiki potentsiaalseid partnereid teiste isaste lähenemiskatsete eest hoida. Viimaks pole välistatud juba sündinud järglaste tapmine teiste isaste poolt, et emane taas viljastavaid munarakke munajuhasse väljutama hakkaks.   Hüpoteeside paikapidavust otsustasid uutes uurimustes kontrollida Dieter Lukase ja Kit Opie juhitud töörühmad. Opie keskendus kitsamalt 230 primaadiliigile, mil Lukas võttis vaatluse alla 2545 imetajaliiki. Uusimad fülogeneetilised analüüsid võimaldasid neil praegu elusolevate liikide evolutsiooniliste suhete põhjal heita valgust ka minevikus elanud ühiste esivanemate harjumustele. Kit Opie rakendas lisaks primaatide uurimisel Bayesi loogika poolt pakutavaid tööriistu. Mõlemad töörühmad jõudsid järeldusele, et isalik käitumine on pigem monogaamia tagajärg.   Seevastu erinevad nende järeldused monogaamia algpõhjuste osas. Lukas leidis, et 61 juhul, mil monogaamia evolutsiooni käigus tekkis, juhtus see 60 korral liikide seas, kes on on tuntud üksildase eluviisi poolest. Emaste asustustiheduse vähenemises võis peamist rolli mängida konkurents toidu pärast, mis kasvatas sotsiaalseid konflikte. Sellega kaasnevalt vähenes ka isaste potentsiaal kindlustada emaste just nende seemnega viljastumine. Kuigi teiste isaste järeltulijaid tapvate liikide arv on monogaamsete liikide puhul suurem, ei ole vahe Lukase hinnangul oluline.   Seevastu Kim Opie leiab kinnitust varasematele primaate käsitlenud töödele, mille kohaselt oli just viimane piisav motivaator. Keerukam aju nõuab täielikult välja arenemiseks rohkem aega, mille tagajärjeks on lisaks pikem imetamisperiood, mis pikendab ajaperioodi, mil rivaalist isase järeltulija tapmine mõttekas on. Selle vältimiseks võtsid isased üha enam kaitsva rolli. Viimasega kaasnes aja jooksul isalik käitumine ja asustustiheduse vähenemine.   Siiski on tööde järeldustes paljugi ühist. Lukase sõnul võis erinevuse tingida viis, kuidas liikide käitumist klassifitseeriti. Opie töörühm jagas liike nende sotsiaalse käitumise põhjal üksikuteks, sotsiaalselt monogaamseteks ja kogukondlikeks. Seevastu Lukas juhindus partnerite arvust ning klassifitseeris imetajad monogaamseteks, mitme emasega paaritujateks ning valimatu sugueluga liikideks, kus nii emased kui isased paarituvad mitmete paarilistega.   Töörühmade uurimused ilmusid Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes ja ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
