Astronoomid vaatlesid esmakordselt eksoplaneeti röntgenkiirte valguses
 Rahvusvaheline astronoomide töörühm on esmakordselt suutnud kinnitada eksoplaneedi olemasolu röntgenkiirguse spektriosas. Vaatlused näitavad, et ematähele ülilähedal tiirlev planeet kaotab iga sekund tõenäoliselt rohkem kui tuhande tonni jagu gaasi, planeedi lähedus mõjutab lisaks otseselt tähe sisemuses toimuvaid protsesse.   Viimase 20 aastaga on leitud 926 Päikesesüsteemist väljaspool asuvat eksoplaneeti. Veel üle kahe tuhande kandidaadi olemasolu ootab veel kinnitamist. Neist valdava enamiku eksistentsile on vihjanud väikesed regulaarsed muutused tähelt Maani jõudvas elektromagnetkiirguses, täpsemalt nähtava valguse või infrapunakiirguse spektriosas. Signaali täheldamiseks on aga esmalt vaja eraldada taustamüra ja loomulikud variatsioonid tähe enda aktiivsuses. Röntgenkiirguse spektriosas on tähed paraku väga muutlikud, mis muudab müra eraldamise äärmiselt raskeks.   Harvardi ülikoolis resideeriv Katja Poppenhaeger otsustas kolleegidega sellegipoolest jõudu katsuda HD 189733b'ks nimetatud eksoplaneediga. Maale suhteliselt lähedal asuvat planeeti on viimase kaheksa aasta jooksul põhjalikult uuritud, mis viis juuli alguses isegi selle tõese värvi leidmiseni. Planeedisignaali mürast eraldamine nõudis röntgenkiirguse spektriosas nõudis aga kokku seitsmel eri ajal tehtud vaatlustel kogutud andmete analüüsi. Kuid isegi siis oli töörühm vaid 98% kindel, et tähte varjutab tõepoolest planeet. Loidetele viitavate variatsioonide eemaldamisega suudeti registreerimise tõenäosust tõsta 99,8%'ni.   Samas leidis Poppenhaeger kolleegidega seejuures, et ajal, mil planeet tähte varjutas, kahanes Maani jõudva valguse hulk röntgenkiirguse spektriosas pea kolm korda rohkem kui nähtava valguse spektriosas. Töörühm oletab seeläbi, et planeedi ülaatmosfäär lubab läbi küll nähtavat valgust, ent mitte röntgenkiiri. Planeet näib seega röntgenkiirte valguses 75% suurem. Poppenhaegeri arvutuste kohaselt tähendab see omakorda, et gaasi temperatuur küündib selle ülakihtides 20 tuhande kraadini Kelvini järgi.   Järelduvalt kaotab planeet ka kiiremini massi, hinnanguliselt 100-600 tuhat tonni jagu gaasi sekundis. Ent isegi sellisel juhul võtaks planeedi täielikult  aurustumine aega 70 miljardit aastat. Küll aga annab planeet ematähele nooruslikuma välimuse. HD 189733 on osa kaksiksüsteemist. Selle paarilise vanus on rohkem kui neli miljardit aastat, mil HD 189733 aktiivsus on omane pelgalt 1,2 miljardi vanuse tähe omale. Seega oletab töörühm, et planeedi gravitatsiooniväli mõjutab tähe sisemuses toimuvaid protsesse.   Töörühma uurimus ilmub ajakirjas The Astrophysical Journal. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
