Õlipalmi genoomi analüüs pakub vihjeid tootlikuse suurendamiseks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Bioloogid on õlipalmi genoomi analüüsil suutnud kindlaks teha geeni, mille lisakoopiad mõjutavad oluliselt palmivilja õlisisaldust. Istikute parima saagikuse kindlustava mutatsiooni suhtes kontrollimine võiks pikemas perspektiivis tõsta õlitoodangut kolmandiku võrra, pakkudes võimalust aeglustada vihmametsade põllumaaks muutmist.   Aafrika õlipalmi viljadest on võimalik eraldada rohkem õli, kui üheski teisest õli saamiseks kasvatatavast taimest. Kuigi palmiistandused moodustavad õlitaimede kasvatamiseks kasutatavast maa-alast vaid 5%, moodustab palmidelt saadav saak pea poole maailmas tarbitavast toiduõlist. Viimastel aastatel on mitmed riigid tundunud lisaks huvi ka palmide biokütuse allikana kasutamisest.    Paraku on aga taime leviala piiratud ekvatoriaalse kliimavöötmega. Istandused konkureerivad Maa mitmekesisemate ökosüsteemide – vihmametsadega. Lisaks liigilise mitmekesisuse säilitamise vajadusele mängivad need tähtsat rolli ka planeedi süsinikuringes. Õli tõusev hind on seadnud riigid ja talunikud seega ebamugavate valikute ette. Iistanduste laiendamine on Kagu-Aasias metsaraie peamine põhjus. Vaatamata kõigele on õlipalm veel siiski suhteliselt hiljuti kodustatud taim, misläbi võib genoomi põhjalikum uurimine anda vihjeid, kuidas aretada veel kõrgema saagikusega sorte.   Rahvusvaheline töörühm eesotsas Malaisia teadlastega teatab nüüd aafrika õlipalmi geenipagasi järjestamisest ja esialgsest analüüsist ajakirjas Nature. Koos oma USA kolleegidega suutsid nad kindlaks teha mitmeid õli biosünteesi ja selle regulatsiooniga seostatavaid geene. Teiste seas on üheks põllumajandusele vahetuima mõjuga leiuks Shell'iks nimetatud geen.   Viimane kontrollib õlipalmi vilja koore paksust. Sellest kahte koopiat omavate palmipuude vili on äärmiselt paksu koorega, mil ühegi koopiata puudel puudub väliskiht üleüldse. Samal ajal sisaldavad aga õhukese väliskoore ja ühe Shell'i koopiaga palmide viljad eelnenutest kuni 30% rohkem õli. Kuigi potentsiaalselt saagikust on võimalik kontrollida ka traditsioonilisemate meetoditega, on see äärmiselt aeganõudev. Seni tuli oodata keskmiselt kuus aastat, mil palmipuud viimaks vilja kandma hakkasid.   Seega loodavad bioloogid, et DNA analüüs võiks aidata kiirendada talunikel tulevikus suuremat saagikust pakkuvate istikute kindlaks tegemist juba enne nende sirgumist. Viimane leevendaks potentsiaalselt vihmametsadele avaldatavat survet üha kasvava inimpopulatsiooni valguses. Samas ilmneb sellest loodetud kasu vaid juhul, kui asjaosalised riigid istanduste laiendamist piisavalt hästi kontrollida suudavad.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. (1;2) 
