Optogeneetika võimaldab mälestusi muuta
 Teadlased demonstreerivad ajakirjas Science ilmunud uurimuses viisi hiirte mälestuste muutmisteks, mis võimaldab ajurakkude valikulise aktiveerimise läbi seostada närilise poolt eelnevalt uuritud neutraalset keskkonda hiljem kogetud traumaatilise mälestusega, kutsudes hiirtel taas esimesse keskkonda sattudes esile hirmureaktsiooni.   Mälestused ei püsi muutumatuna. Viimastel kümnenditel on nende haavatavust mitmetel kordadel erinevate katseparadigmadega tõestatud. Psühholoogid on isegi pelgalt sisendusjõudu kasutades pannud inimesi mäletama detaile, mis reaalselt aset leidnud situatsioonides puudusid. Lisaks suudab aju ise unistamise, unenägude nägemise ning teadvustamata ja teadvustatud meenutamise ajal manada ette kujutluspilte, millel ei pruugi hetkesituatsiooniga mingit pistmist olla.     Kohtuprotsessidel ainult tunnistajate ütlustest lähtumine võib mälu ebatäiuslikkuse tõttu süüdistatavast seega vale pildi maalida. Näiteks esimesest 250'st DNA proovide alusel õigeks mõistetud süüalusest oli esmalt tunnistajate ütluste alusel vangi saadetud hinnanguliselt kolm neljandikku. Samal ajal pole põhjalikult uuritud, kas sisemiste kujutluspiltide kombineerumisel väliste stiimulitega saavad tekkida uued hübriidmälestused. Ka mälujälgede enda moodustumise osas on veel mitmed aspektid hägused.   Siiski on näiteks teada, et traumaatiliste mälestuste nagu elektrilöökide saamise jäädvustamise juures mängivad hiirtel kriitilist rolli mäluprotsessidega seostatud hipokampuse teatud piirkonnas asuvad ajurakud. Kitsas piirkonnas neuronite aktiveerimise juures tuleb appi optogeneetika. Viirusega on võimalik nendesse toimetada vetikatelt pärinevaid geene, mis vastutavad valgustundlike rodopsiinideks kutsutavate valkude tootmise eest. Ajurakke hiljem valgustades on võimalik nende laenglemist täpselt kontrollida.  Hübriidmälestuse loomiseks paigutas Susumu Tonegawa juhitud töörühm uuritavad närilised esmalt neutraalset keskkonda esindavasse ruumi. Musta põrandaga kergelt äädikalõhnalist puuri valgustas punakas valgus. Töörühm suutis ehitada päästiku, mis ergutas viirusega nakatud hiirtel rodopsiini tootmise eest vastutavate geenide avaldumist vaid uue keskkonna uurimise ajal aktiveerinud neuronites. Seeläbi tähistati just antud puuriga seostatud mälujälg.   Järgneval päeval tegid hiired tutvust nii lõhnalt, värvilahenduselt kui ka valguse poolest esimesest erineva puuriga. Samuti said hiired puuri põranda kaudu teatud ajavahemiku tagant elektrilööke, andes neile keskkonnast hirmumälestuse. Samal ajal aktiveeris töörühm esimese puuri uurimise ajal aktiveerunud närvirakud. Kui hiired viimaks taas esimesse keskkonda toimetati, esines ka seal hirmule viitav tardumisreaktsioon. Kui eelnevalt moodustas tardununa veedetud aeg vaid kümnendiku tervest puuris veedetud ajast, siis eelnenud katsega kasvas see kolmandikuni.   Efekti reaalsusest annab tunnistust tõdemus, et esimeses puuris viibimise ajal ei aktiveerunud teises puuris elektrilöögi järel aktiivseks muutunud hipokampuse neuronid. Samuti ei esinenud hirmureaktsiooni näriliste tundmatusse puuri paigutamisel. Samal ajal pole aga kindel, millise sisuga reaktsiooni tingiv mälestus olla võib.   Hirmuvõrgustikus keskset rolli mängivas käbikehas geenide avaldumist uurides leidsid teadlased aga, et hübriidmälestusest tingitud muster oli identne reaalse hirmumälestusega kaasneva geenide aktiivsusega. Hiirte jaoks pidi tehismälestus seega tõenäoliselt olema eristamatu reaalsest mälestusest. Töörühma hinnangul võib taoliste valemälestuste moodustumise protsess olla sarnane inimajus toimuvaga. Järgmise sammuna plaanib Tonegawa uurida, kas efekt on sama tugev ka positiivse sisuga mälestuste puhul.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
