Päikesesüsteemi saba meenutab ristikulehte
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on Päikesesüsteemi äärealasid jälgiva IBEX'i satelliidi kogutud andmete analüüsi põhjal esmakordselt rekonstrueerinud päikesetuule osakestest moodustuva heliosaba kuju, mis meenutas vaatlusperioodil neljalehelist ristikulehte.   Päikest ümbritseb kaugeimatest planeetidest kaugemale ulatuv päikesetuule osakeste poolt moodustatav heliosfääriks kutsutav plasmamull. Ent Päike ei püsi paigal, vaid liigub läbi galaktika kiirusega 84 000 km/h. Seeläbi on astronoomid juba pikka aega oletanud, et mulli kuju ei vasta ideaalsele kerale. Teiste tähtede vaatlemise põhjal on järeldatud, et see meenutab pigem püssikuuli. Väljavenitatud sabaosa paikneb vastupidises suunas tähe enda liikumissuunaga. Lootust selle täpse kuju leidmiseks pakkus 2008. aastal orbiidile saadetud IBEX'i satelliit.   Tehiskaaslane registreerib neutroneid, mis saavad tekkida kõrge energiaga kosmiliste kiirte ja päikesetuule osakeste kokkupõrkel. Laengu puudumise tõttu ei mõjuta nende liikumist magnetväljad, misläbi saab nende teekonda üpris hästi rekonstrueerida. Astronoomid leidsid, et heliosfääri sabaregiooni läbilõige sarnaneb neljalehelisele ristikulehele, mille kaks Päikesesüsteemi tasandi suhtes risti asetsevat lehte koosnevad kiiresti liikuvatest osakestest, teised kaks aga aeglasematest.   Vahe peegeldab tõenäoliselt Päikese aktiivsust perioodil, mil osakesed ilmaruumi paisati. Päikesemiiniumi ajal on tähe kõrgematelt laiustelt põgeneda suutvate osakeste liikumiskiirus suurem. Seega võib saba Päikese kõrge aktiivsuse ajal taas kuju muuta. Lisaks ei võimalda vaatlusandmed täpselt öelda, kui kaugele struktuur ulatuda võib. Töörühm spekuleerib samas, et saba tipp võib asuda Päikesest tuhat korda kaugemal kui Maa.   Muutuste pikaajalisem jälgimine võiks aidata paremini mõista, kuidas galaktika tervikuna üksikuid planeedisüsteeme mõjutab. Eelnevates töödes on lisaks leitud, et Maani jõudvad energeetilised kosmilised kiired suudavad heliosfäärist sagedamini läbi murda just sabaregiooni suunast.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Astrophysical Journal. 
