Metsad on hakanud efektiivsemalt vett kasutama
 Ajakirjas Nature ilmunud töö näitab, et vähemalt osa põhjapoolkera parasvöötme metsadest ja taigast on hakanud tõusva süsinikdioksiidi kontsentratsiooni mõjul efektiivsemalt vett kasutama, ergutades sellega seonduvalt taimestiku kasvu. Vaadeldud efekti suurus tekitab aga küsimusi.   Kontrollitud tingimustes läbiviidud eksperimentides on leitud, et kõrgema CO2 kontsentratsiooni korral kasutavad taimed vähem vett. Fotosünteesiks vajalikku süsinikdioksiidi hangitakse õhulõhede kaudu, mis lubavad omakorda samal ajal veeaurul põgeneda. Kui vajalikku gaasi leidub õhus rohkem, võivad need olla ka väiksemal määral avatud, vähendades seega ka tarbitava vee hulka. CO2 tase on atmosfääris võrreldes tööstusajastueelse tasemega tõusnud 43%, küündides hooajaliselt juba 400 osakeseni miljonist.   Kuigi stimuleeriv mõju on kasvuhoonetes piisavalt nähtav, et paljud taimekasvatajad taimede kasvu ergutamiseks nende õhku süsinikdioksiidiga rikastaksid, on efekti mõju maailma mastaabis raskem kontrollida. Enamik selle hindamiseks kasutatud andmetest on madala ajalise lahutusvõimega ja vaadeldud muutusi oleks saanud põhjustada ka näiteks vihmasajud, metsatulekahjud või temperatuurimuutus. Umbes 30 aastat tagasi muutis seda kõike õhuringluse kaasvahelduse jälgimiseks kutsutav tehnika. Tänaseks jälgitakse sellega metsi ligi 300 maailma eri paigas.   Seadmed võimaldavad tunniajalise resolutsiooni ja kuni ühe ruutkilomeetri suuruse lahutusvõimega hinnata nii metsade poolt seotava CO2 kui ka tarbitava vee hulka. Trevor Keenani ja Andrew Richardsoni juhitud töörühm võttis aluseks 21 Ameerika Ühendriikides asuvat kõige pikaajalisemalt töötanud mõõtmisjaama andmed. Analüüs näitas, et 20 aasta jooksul on veekasutus muutunud keskeltläbi kõikjal aastas 3% võrra efektiivsemaks.   Tulemused viitavad seega, et vee kasutamise efektiivsus on kasvanud kuus korda kiiremini kui õhu süsinikdioksiidi sisaldus. Kontrollitud tingimustes tehtud katsed on seni näidanud, et CO2kontsentratsiooni ja efektiivsuse vahel valitseb pigem võrdeline seos.  Ent kuna tegu on statistiliselt oluliste tulemustega, on vaadeldud efekt vägagi reaalne. Veelgi enam, töörühm suutis välistada teised efektiivsust mõjutada võinud tegurid nagu aurustumise kiiruse, õhuniiskuse ja tuulekiiruse ning puulehtede kuju ja nende lämmastiku sisalduse muutuse.   Analüüsis jõutud järelduste kinnitamine nõuaks seeläbi ka süsinikuringet kirjeldavate mudelite täiendamist. Viimane mõjutab omakorda laiemalt ka kliimamudeleid. Ent samas ei välista autorid, et seotava süsiniku hulka mõjutab mõni tähelepanuta jäänud tegur – vaadeldud efekt on võrreldes senistes uurimustes jõutud järeldustega liialt suur. Küsimusse võib selgust teiste mujal maailmas asuvate mõõtmisjaamade tulemuste kaasamine, ent probleemiks võib saada ajaperioodi pikkus, mille vältel need andmeid koguda suutnud on.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
