Teadlased kasvatasid miniatuurse inimmaksa
 Jaapani teadlased on pluripotentseid tüvirakke kasutades loonud algelised inimmaksad, mis teiste vajalike tugirakkude  olemasolul arenevad valke sünteesivaks ja ravimeid lagundavaks maksakoeks, pakkudes pikemas perspektiivis võimalust asendada kahjustunud organist kuni kolmandiku tehiskoega.   Pluripotentsed tüvirakud saavad diferentseeruda mitmeteks erinevateks rakkudeks. Alates ajast, mil avastati, kuidas neid embrüotest eraldada ja hiljem ka näiteks naharakke nendeks muunduma panna, on need pakkunud lootust tulevikus kahjustunud kudesid ja organeid laboris kasvatutega asendada. Traditsioonilisem organidoonorlus ei suuda lihtsalt nõudlust rahuldada. Näiteks uue maksa ootuses surevad aastas tuhanded inimesed.   Paraku pole tüvirakkudega tehtud katsed väga edukad olnud. Maksa siirdatud uued rakud pole keha veresoonte lõimunud. Kuigi tüvirakkude maksarakkudeks muundamisel on selle käigus juba küllaltki osavaks muututud, ei suudeta neid panna võtma kolmemõõtmelist kindlat kuju. Viljakas pole olnud ka lähenemisviis, kus uue organi kasvatamiseks alustellinguid kasutatakse. Takanori Takebe leidis, et teadlased näisid liialt keskenduvat indutseeritud tüvirakkude diferentseerumisele iseeneses.   Loomuliku maksa arengu käigus moodustub lootelehest eralduvatest rakualgetest tihe maksaalge, mis kiiresti veresoontega lõimitakse. Protsessi matkimiseks katsetas Takebe töörühm mitmete erinevate rakkude kombinatsioonidega. Viimaks osutusid lisaks diferentseerunud maksarakkudele oluliseks ka nabanööri verest eraldatud veresooni ääristavad rakud ja sidekoeks diferentseeruvad tüvirakud. Kolme komponendi olemasolul iseorganiseerus rakumass kahe ööpäevaga veresoontega algeliseks maksaks.   Täpsem analüüs näitas, et arengu vältel sarnanes rakkudes geenide avaldumine lähedamalt loomuliku arengu käigus nähtavale mustrile kui eelnevate töörühmade oma. Paraku ei võrrelnud töörühm hiljem seda küpsenud maksarakkude omaga. Töörühm siirdas kasvatatud maksaalged hiirte ajusse ja kõhtu. Koljuregiooni siirdatud maksa edasist arengut oli võimalik jälgida väikese aknakese kaudu. Tehiskude ühendaski end vähem kui 48 tunniga hiirte enda veresoontega.   Kõhtu oli viie millimeetrise läbimõõduga algeid võimalik siirdada rohkem, mis võimaldas uurida, kas need täidavad inimmaksa funktsioone. Analüüs kinnitas, et need hakkasid inimestele omaseid valke nagu albumiini tootma kümne päeva jooksul. Lisaks aitasid need lagundada ühendeid, milleks hiirte organism iseseisvalt võimeline poleks olnud.   Viimaks viis töörühm läbi katse, kus kahjustati hiirte enda maksa ja uuriti, kui kaua siirdatud maksaalgetega närilised võrreldes teistega elus püsivad. Ühe kuu järel oli neist elus veel 90%. Ilma tehiskoeta hiirtest olid hinge heitnud seevastu 80%. Eksperiment oli samal ajal liialt lühiajaline, et suremuse kohta laiaulatuslikemaid järeldusi teha. Viimaks on hiljutised tööd näidanud, et indutseeritud pluripotentsed tüvirakud võivad tõsta vähiriski, mille hindamiseks katse taas liiga lühiajaline oli.   Seega, kuigi töö on üks esimestest, milles kirjeldatakse kindla kujuga algelise organi kasvatamist, pole kindel, kui suur mõju sellel on. Suuremate organite siirdamisel võib kehaga lõimumine võtta kauem aega, mille tõttu rakud hapnikunälga jäävad. Lisaks koosneb inimmaks 10-100 miljonist rakust, misläbi nõuab rakkude massiliselt kultiveerimine samuti uusi meetodeid.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
