Komodo varaan tapab mürgiga
 Indoneesia saartel elavad Komodo vaaranid omandasid ikooni staatuse juba pärast nende avastamist. Pea nelikümmend aastat on eeldatud, et hiidsisalikud suudavad suuremaid saakloomi küttida tänu nende suus elavatele bakterile, kes need päevadega tapavad. Uue töö kohaselt teevad töö siiski mürginäärmed, mil varaanide suu on steriilsem kui enamikel kiskjatel.   Komodo varaanid on kaasaegses maailmas elavate reptiilide kohta kohta hiiglaslike mõõtmetega. Täiskasvanud isendite pikkus võib küündida kuni kolme meetrini. Lisades sellele tõdemuse, et isegi sisalike hammaste vahelt pääsenud loomad surid mõne päeva jooksul salapärastel põhjustel, on oletatud, et tegu on ühe draakonite legendi inspiratsiooniallikaga. Euroopa maadeavastajad kohtasid neid esimest korda alles 20. sajandi alguses. Seitsekümmend aastat hiljem alanud süstemaatilise uurimise käigus tehtud avastus tugevdas nende ohtlikku kuvandit veelgi.   Walter Auffenbergi töörühm leidis seose vesipühvlite ja hirvede hukuni viinud bakteriaalsete nakkuste ja varaani hammustuste vahel. Herbetoloog oletas, et sisalik ujutab tekitatava haava üle mikroorganismidega, mis põgenema pääsenud looma aja jooksul tapavad. Hüpotees kogus kiirelt meedias ja kogukonnas populaarsust. Seda õõnestavad faktid hakkasid päevavalgele ilmuma kaheksa aastat tagasi, mil Bryan Fry näitas, et kõikidel varaanidel on sarnased mürgitootmist võimaldavad geenid.   Paar aastat hiljem tegi ta magnetresonatstomograafia abil Komodo varaani mürginäärmetest otseselt ülesvõtte. Samuti näitas ta, et mürgikokteil sisaldab ühendeid, mis põhjustab vererõhu hüppelist langust ning takistab vere hüübimist, viies saaklooma šoki seisundisse. Ent sellest ei piisanud, et bakterite rolli täielikult välistada. Pealegi avastati väidetavalt nende süljest tõepoolest patogeenseid baktereid. Ajakirjas Journal of Zoo and Wildlife Medicineilmunud uurimuses lööb Fry müüdi kirstu siiski viimase naela.   Varaani sülje mikrofloora pole saakloomade tapmiseks piisavalt patogeenne. Auffenbergi hüpoteesi toetavas töös esitletud 54 potentsiaalselt patogeensest bakterist on 33 tegelikult väga levinud mikroobid, mil peamiseks kahtlusaluseks peetavat bakterit seekord ei leitudki. Tasub märkida, et isegi originaaltöös leiti seda vaid 5% varaanide süljes. Viimaks esitleb Fry võimalikku põhjust, mis Auffenbergi eksiteele viis.   Hiidsisalik pole vesipühvlite tapmiseks veel piisavalt hästi kohastunud. Haava kantavast mürgist nende kiireks tapmiseks ei piisa, mil eritatav kogus on sobilik teiste võõrliikide nagu hirvede ja sigade küttimiseks. Šokiseisundis vesipühvlid jooksevad aga tihti vette, mis kujutab endas patogeensetele bakteritele suurepärast elupaika. Instinkt poleks vesipühvlitele surmav nende algses elupaigas, ent Indoneesia saartel on enamik pinnaveekogudest seisva veega.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas  Journal of Zoo and Wildlife Medicine. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
