Inimesed võisid viskama õppida kahe miljoni aasta eest
     Toimetas Merle Must.   George Washingtoni ülikooli teadlased selgitasid välja, et meie eelkäijad hakkasid täpselt ja jõuliselt viskama umbes kaks miljonit aastat tagasi.   Inimeste viskamisvõime on ainulaadne: ka inimese kõige lähedasem sugulane šimpans suudab visata sama kiiresti nagu 12-aastane. Viskamisvõime oli teadlaste sõnul Homo erectusele jahtimisel abiks, võimaldades tal heita relvi, peamiselt kive ja teravaks ihutud puidust odasid.   Uuringu autor Neil Roach ja tema rühmakaaslased analüüsisid 20 kolledži pesapallimängija viskamisliigutusi. Mõnikord kandsid mängijad inimese eellase anatoomiat jäljendavaid kaitsmeid, et näha, kuidas need mõjutavad viskamist.   Teadlaste sõnul peitub inimese viskamisvõime saladus selles, et kui käsivars on kõverdatud, siis hoiab see endas energiat õlas olevate kõõluste, sidemete ja lihaste pingutamise teel. Käsi töötab nagu pinguldatud ragulka, sest vabastades n-ö elastset energiat, kõverdub käsi viskamiseks tahapoole.   Kolm evolutsiooniga kaasnenud anatoomilist muutust vöökohas, õlgades ja käsivartes võimaldasidki inimesel sellisel viisil visata. See areng ilmnes esimest korda Homo erectusel.   Teised teadlased aga usuvad, et viskamisvõime tekkisinimese evolutsiooni hilisemas etapis. Ameerika Ühendriikides asuva Stony Brooki ülikooli teadur Susan Larson, kes ise tööga seotud polnud, märkis, et uuring on esimene, mille järgi peitub elastne energia käsivartes, mitte ainult jalgades, nagu seni arvatud. Tema sõnul pole küll õlgades pikki sidemeid nagu jalgades, kuid võimalik on, et energia varumisega seonduvad teised koed.   Siiski ei usu Larson, kes on uurinud inimeste õlgade evolutsioonilist arengut, et Homo erectus oleks võinud visata asju samamoodi nagu tänapäevane inimene. Eellase õlad olid selleks liialt kitsad ja õlaliigese asetus keha suhtes ei oleks võimaldanud tal tõsta kätt viskamiseks üle oma õla kõrguse.    Smithsoniani instituudis inimese päritolu uuriv Rick Potts ei olnud George Washingtoni ülikooli teadlaste töö tulemuste õigsuses veendunud. Näiteks ei olnud uurimuses toodud põhjendusi, kuidas oli viskamine võimalik õla anatoomilise arengu järgi. Pottsi sõnul ei pruugi õige olla ka see, et viskamine andvat inimese eellasele jahtimisel eelise. Nimelt tuli suuri loomi tapmiseks haavata kindlasse kohta, mis nõuaks rohkem täpsust kui Homo erectuselt saaks kauge vahemaa tagant eeldada. Kõige vanemaid dateeritud odasid, mida kasutati umbes 400 000 aasta eest, pruugiti Pottsi sõnul pigem torkamiseks kui viskamiseks.   Uuring on avaldatud väljaandes Nature. Vaata ka: Did humans learn to throw 2 million years ago? 
