Voyager'i leiud tekitavad endiselt hämmastust
 Ajakirjas Science ilmunud kolme uurimuse kohaselt on Päikesesüsteemi tundmatutel äärealadel seilav Voyager 1 sattunud teooriate poolt ettenägematusse Päikesesüsteemi tähtedevahelisest ruumist eraldavasse 'magnetiliseks kiirteeks' nimetatud regiooni.   Rohkem kui 36 aastat teel olnud Voyager 1 on Päikesesüsteemist erinevate definitsioonide kohaselt lahkunud juba mitmeid kordi. Ent sellest hoolimata näitavad vaatlusandmed, et Päikese magnetväli pole veel oma domineerivat mõju kaotanud. Tähtedevahelisse ruumi jõudmise määratlemist muudab keerukamaks asjaolu, et heliosfääri ääreregioon on arvatust tunduvalt muutlikum ja keerukama ülesehitusega.   Astronoomid ootasid, et Päikesesüsteemist lahkumisega kaasneb paralleelselt kolm muutust. Päikeselt lähtuvatest laetud osakestest koosnev tuul jääb vakka, ülienergeetilised kosmilised kiired hakkavad sondi igast suunast pommitama ja domineeriva magnetvälja suund muutub oluliselt. Eelmise aasta augustis langes Päikeselt pärinevate osake hulk rohkem kui tuhat korda liginedes nullile. Ent lootuse ajaloolise piiri ületamisest purustab sondi pardal olev magnetomeeter, mis registreerib endiselt nõrka Päikese magnetvälja.   Veelgi kummalisemana tugevnes ja nõrgenes see enne augustit pea kahekordselt viis korda, millega kaasnevalt vähenes ja suurenes registreeritud Päikeselt lähtuvate osakeste hulk. Samuti kasvas hüppeliselt laetud osakestest koosnevate energeetiliste kosmiliste kiirte hulk, mille supernoovana plahvatanud tähed avakosmosesse paiskasid. Ent samal ajal oli nende suund sondi suhtes aeg-ajalt selgelt paralleelne, mitte juhuslik, mida enamik astronoome võimatuks peab.   Seeläbi puudub endiselt mudel, mis kõiki ilmnenud nähtusi selgitada suudaks. Ühe võimaliku hüpoteesi kohaselt toimub regioonis Päikese magnetvälja jõujoonte põimumine Linnutee üldise magnetvälja jõujoontega, mis võimaldab päikesetuule osakestel põgeneda. Protsess oleks analoogne Maa magnetvälja ja Päikese magnetvälja põimumisega.   Seega pole mitte keegi täielikult kindel, millal täpselt Voyager 1 Päikese mõjusfäärist väljub – selleks võib kuluda kuid või aastaid. Voyager 1 ja sellest 15 miljardi kilomeetri kaugusel asuva Voyager 2 tuumapatareid peaksid teoreetiliselt suutma sonde energiaga varustada vähemalt 2020. aastani, ideaalsel juhul viis aastat kauem.   Töörühmade uurimused ilmusid ajakirjas Science. (1;2;3) Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
