Vanim järjestatud pärilikkusaine täpsustab hobuste põlvnemist
 Bioloogid on suutnud üldjoontes järjestada igikeltsast leitud kondist eraldatud pärilikkusaine alusel 700 tuhat aastat tagasi elanud hobuse genoomi. Mustand viitab, et hobuste perekond on ligikaudu neli miljonit aastat vana ehk kaks korda vanem, kui seni arvatud.   Kuigi DNA on äärmiselt stabiilne molekul, muutub ka selle loetavus sajanditega üha halvemaks. Eelmisel aastal ilmunud töö põhjal on selle poolestusaeg keskeltläbi 521 aastat. Viimane on ka põhjus, miks dinosaurusi kunagi kloonida võimalik pole. Teoreetiliselt on võimalik samas kasulikku infot eraldada kuni kuue miljoni aasta vanusest pärilikkusmaterjalist. Seni vanim järjestatud pärilikkusmaterjali osa kuulus umbes 120 tuhat aastat tagasi elanud jääkarule. Viimane annab mõista, et pärilikkusmaterjal vajab pikaajalisemaks säilimiseks jahedat ja kuiva keskkonda.   Ka iidse 550-780 tuhat aastat tagasi elanud hobuse luufragment leiti Kanada tundraaladelt. Ludovic Orlando ja Eske Willerslevi õnneks oli fossiili sisemuses talletunud kude DNA rikas. Uusi meetodeid abiks võttes suutsid nad järjestust lisaks lugeda otse, seda eelnevalt võimendamata, mille käigus samast DNA-lõigust tuhandeid koopiaid tehakse, mis omakorda selle kvaliteeti halvendab. Loetud järjestus katab kogu iidse hobuse genoomist 4,21%.    Fossiili esmane vanuse hinnang põhines kondi lähistelt leitud vulkaanilisel tuhal. Sellega aga bioloogid ei piirdunud. Lisaks järjestasid nad 43 tuhat aastat tagasi elanud kodustamata hobuse genoomi, viimase metsikute hobuste populatsiooni esindajaks peetava prežvalski hobuse geenipagasi ning lisaks viie kodustatud hobusetõu ja eesli pärilikkusaine. DNA-järjestuste kõrvutamine tõestas, et iidse hobuse geenipagasis leiduvad variatsioonid ei kattu mitte ühegi teise hobuse omaga. Seega polnud selle DNA saastunud hiljem elanud hobuste pärilikkusainega.   Kogutud andmete põhjal leiavad nad, et hobuste perekond, kuhu kuuluvad ka näiteks sebrad ja eeslid, muutus eristuvaks rohkem kui neli miljonit aastat tagasi. Samuti võimaldavad need hinnata hobuste populatsiooni suuruse muutust ajas. Viimase kahe miljoni aasta jooksul on kasvuperioode olnud kolm, millele järgnes populatsiooni järsk kahanemine. Hiljutisem taoline sündmus leidis aset 25 tuhat aastat tagasi, mis langeb kokku viimase jääaja kõrgajaga. Tõdemus vihjab, et paleogenoomikat saab evolutsiooni ja liikide mitmekesistumine uurimiseks ulatuslikumalt kasutada.   Viimaks suutis töörühm kinnitada, et Mongoolia aladel väljasuremise äärel olevad prežvalski hobuste näol on tegu tõepoolest maailma viimase täielikult metsikute hobuste populatsiooniga. Miski ei viita, et selle esindajad oleksid kunagi kodustatud hobustega paaritunud.   Kokkuvõtlikult tõestab uurimus, et isegi lühikestel DNA-lõikudel põhinev analüüs avab võimaluse liikide põlvnemise kohta nii mõndagi uut öelda. Inimeste esivanemate nagu Homo erectus'e või Homo heidelbergensis'e taoliselt uurimine võib siiski raskemaks ülesandeks osutuda. Troopiline kliima üldjuhul DNA säilimist ei soosi.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
