Vanade rottide hääletreening lubab abi ka eakatele inimestele
 Toimetaja Piret Ehrenpreis  USA teadlaste rottidega läbi viidud uuring näitas, et vanemaealiste hääleprobleeme võiks aidata lahendada lihtne treening. Vanemas eas vaevab inimesi sageli mure nõrgaks jäänud hääle pärast, mis tuleneb neelus paiknevates lihastes toimuvatest muutustest. Abi selle mure lahendamiseks võib olla oodatust kättesaadavam, vahendab Physorg.com.  Teadlaste sõnul  sulguvad ja avanevad noortel inimestel kõris paiknevad häälekurrud vibratsiooni tekkimise ajal täielikult. See kutsubki esile ühtlase ja tugeva  hääle tekke. Vanematel inimestel on aga sageli mureks see, et kurrud ei sulgu enam korralikult, mistõttu jääb vibratsiooni ajal nende vahele pilu, mis muudabki kokkuvõttes tekkiva hääle nõrgaks ja katkendlikuks.   Nõrgeneva hääle murele aitab kaasa seegi, et lihase ja selle tööd mõjutava närvi ühenduskoht muutub hapramaks. Terve ja noore inimese puhul jõuab signaal lihaseni, käivitades keemilise reakstiooni, mis paneb lihase kokku tõmbuma. Vanusega seotud lihaste atroofiast ja muude reaktsioonide nõrgenemisest tulenevalt muutub inimese hääl nõrgaks ning tugeva ühtlase hääle esile toomine on neile suur pingutus.  Lõikuse asemel hääletrenni Seni on häälekurdudega ja vananemisega  seotud probleemide lahendamiseks kasutatud operatsioone või vastavaid süste. On teada, et harjutamine treenib jäsemete lihaseid. Teadlasi huvitas, kas sama on ehk võimalik ka hääleaparaati puutuvate lihaste puhul.  Selle kindlaks tegemiseks võeti appi rotid. Need loomad toovad esile ultrahelisagedusel häälitsusi, mida inimesed ei kuule. Kui aga kasutada arvutitarkvara, mis sagedusi mõnevõrra madalamaks muudab, siis on võimalik ka need helid inimesele jälgitavaks muuta. Rotid kasutavad teadlaste sõnul hääle esile toomiseks samu neuromuskulaarseid mehhanisme, mis inimesedki. Seetõttu on rotid inimeste häälemurede tundma õppimisel ja lahendamisel suurepäraselt abiks.  Nii katses kasutatud ravigrupid kui ka kontrolligrupid hõlmasid nii vanu kui nooremaid isaseid rotte. Ravigrupis pandi koos isase hiirega puuri ka emane isend. Kui isane ilmutas emase vastu huvi, siis eemaldati emane puurist. See pani isast hiirt häält tõstma.  Selle eest premeeriti teda toiduga. Pärast kaheksanädalast treeningperioodi, mille jooksul premeeriti neid ainult teatud häälitsuste järel, õppisid kõik ravigrupi rotid sagedamini häälitsema.  Treeningperioodi lõpus mõõtsid teadlased rottide häälitsuste tugevust ja uurisid lähemalt nende neelusid, et näha, kas treeningud on vilja kandnud ja parandanud ka nende närvide ja lihaste vahelisi ühendusi.   Selgus, et treenitud rottide grupis oli nii noorte kui vanemate isendite häälituste tugevus üsna sarnane. Kontrollgrupis olnud treenimata vanemate rottide häälitsused olid aga teistega võrreldes nõrgemad. Sama täheldati ka häälega seotud närvi- ja lihasaparaadi ühenduste puhul.  Teadlased leiavad ajakirjas Journals of Gerontology ilmunud uuringus, et kuigi kõnealuse katse puhul ei uuritud inimesi, annab see siiski küllalt ainest, et uskuda, et treeningust võiks kasu olla ka inimestel vananedes tekkivate hääleprobleemide lahendamisel.
