Aplaus levib nakkusena
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Rootsi teadlased leiavad uues töös, et aplausi pikkust ja tugevust mõjutab eeskätt publiku üldine käitumine, mitte esineja etteaste kvaliteet. Aplaus levib pandeemiana ning tõenäosus plaksutamisega liitumiseks või selle lõpetamiseks sõltub otseselt juba seda tegevate või teinud inimeste arvust.   Uppsala ülikoolis resideeriva Richard Manni töörühm filmis plaksutamise all lasuva sotsiaalse dünaamika uurimiseks kuute 13-20 liikmelist bakalaureuseastme tudengitest koosnevat rühma. Gruppidele pidasid lühikesi loenguid bakalaureuse- ja magistrikraadi omavad tudengid. Eelnevalt oli nende liikmetele öeldud, et esinejad on vabatahtlikud, kellele oleks viisakas aplodeerida. Viimane oli ka ainus vihje, mille alusel katsealused oletada said, et nad nähtust uurivas katses osalevad.   Salvestiste analüüsi käigus selgus, et aplausi pikkus ei sõltunud esineja loengu tasemest. Samuti ei juhindunud inimesed plaksutama hakkamisel ega selle lõpetamisel nende lähistel olevatest inimestest. Pigem mängis rolli üldine sotsiaalne surve. Näiteks juhul kui esinejale aplodeeris juba pool publikust, olid seda veel mittetegevad inimesed kümme korda altimad ülejäänutega liituma, võrreldes ajaga, mil esinejale plaksutas alles 5% publikust. Aplausi pikkuses esines suuremaid variatsioone, sõltudes esimesest inimestest, kes plaksutamise lõpetas.   Üldjoontes järgib nähtus seega nakkushaiguse levikut, mida saab kõrvutada ka ideede leviku ning nende populaarseks muutumisega. Samas on aplodeerimine kontrastis kõrgema riskiga tegevustega nagu esinejate välja vilistamisega. Seda tegevate inimeste arv kasvab hüppeliselt alles siis, kui kriitiline mass saavutatud on, sarnanedes protestiliikumistega.   Töörühm loodab, et pikemas perspektiivis saab sarnaseid uurimusi kasutada keerukamate käitumiste populatsioonis või väiksemates gruppides levimise ennustamiseks.   Uurimus ilmus ajakirjas Journalof the Royal Society Interface.   Vaata veel: Don't Trust the Applause (ScienceNOW) 
