Pidalitõbi püsib muutumatuna
 Teadlased on järjestanud keskaegsetest massihaudadest leitud inimjäänustes talletunud pidalitõbe põhjustava bakteri Mycobacterium leprae genoomi ja leiavad, et patogeen pole viimase tuhande aasta vältel eriliselt muutunud.   Pidalitõbi on koos katkuga vaieldamatult üks keskaja varjupoole ikoone. Perifeerseid närve kahjustava patogeeni mõjul moondub kandja nägu ja nahk. Peiteperiood võib ulatuda mitmete aastateni. Haiguse müstilisusega seonduvalt kaasnes nakatumisega reeglina indiviidi ühiskonnast välja heitmine. Selle põdejad saadeti kolooniatesse või neid sunniti kandma nende lähenemisest märku andvaid kelli. Piiblis seostatakse leeprat isegi hingelise ebapuhtusega. Hinnanguliselt oli Euroopas ühel hetkel ajaloos tõppe nakatunud iga kolmekümnes inimene.   Ent umbes viissada aastat tagasi juhtus midagi, mille tulemusena haigus Euroopas oma laia haarde kaotas, jätkates hirmu külvamist Lähis-Idas ja Indias. Drastiline muutus kujutab tänaseni mõistatust. Toonastel inimestel polnud aimugi, kuidas haigus täpselt levib, antibiootikumide kasutamisest rääkimata. Kaasaegses maailmas nakatub tõppe aastas keskmiselt 225 tuhat inimest, neist valdav osa arengumaades. Samas allub see võrdlemisi hästi ravile.   Küsimuse uurimist muudab keerukamaks asjaolu, et M. leprae'd on äärmiselt raske kultiveerida. Bakter on vabanenud geenidest, mis võimaldavad sellel iseseisvalt paljuneda. Seeläbi peab piirduma nakatunutelt isoleeritud patogeenide uurimisega või kasutama mudelina vöölasi, kes on lisaks inimestele üks väheseid olendeid, mida bakterid nakatavad. Uued meetodid võimaldavad aga nüüd lisaks rekonstrueerida patogeenide geenipagasit ka sajandite vanustes luudes leiduva pärilikkusmaterjali põhjal. Isegi kui DNA üksikuteks fragmentideks lagunenud on.   Johannes Krause töörühm eraldas seeläbi bakteri pärilikkusaine viiest 600-1000 aasta vanusest skeletijäänusest. Õnneks soodustavad bakterite paksud seinad selle säilimist. Rekonstrueeritud genoome tänapäeval olemasoleva 11 pidalitõbe tüvega võrreldes leidis ta koos kolleegidega, et iidseid tüvesid eristavad tänapäevastest kokku pelgalt 800 mutatsiooni. Seeläbi on äärmiselt tõenäoline, et need lahknesid juba mitmeid tuhandeid aastaid tagasi.   Patogeeni täpne päritolu jääb selgusetuks, ent töörühm spekuleerib, et see pärineb teistelt primaatidelt, mis haiguse täielikult kõrvaldamist takistab. Samas annab analüüs mõista, et leepra epideemiat ei lõpetanud Euroopas haiguse muteerumine. Pigem muutus populatsioon selle suhtes suuresti resistentseks või hävitas mõni teine haigus nagu katk nõrgema immuunsüsteemiga inimeste näol selle potentsiaalsed kandjad.   Töö annab teadlastele lootust, et iidsetest luudest annab eraldada ka teiste patogeenide nagu tuberkuloosi põhjustava bakteri Mycobacterium tuberculosis pärilikkusainet. Viimane aitaks mõista, kuidas immuunsüsteem selle teatud tüvede vastu võitlemisel edukas on. Mõned uurimused on näidanud, et erinevad tüved on iseloomulikud erinevatele populatsioonidele. Paraku pole patogeenide otsimine nii hõlbus kui pidalitõve põhjustava bakteri puhul – enamasti lõppevad kandjate elupäevad enne, kui haigus luudele oma märgi saab jätta.   Uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
