Hiinas püütakse prževalski hobuseid metsikusse loodusesse tagasi tuua
 Toimetaja Piret Ehrenpreis Prževalski hobuste leviala ulatus kunagi Hiinst Lääne-Euroopani. 1960ndail loeti nad massilise küttimise tõttu metsikus looduses sama hästi kui välja surnuiks. Nüüd püütakse neid steppidesse tagasi tuua. Kokku on maailmas umbes 2000 kõnealuse hobuse isendit. Neist veerand on hoolika kasvatus- ja paljundustöö tulemus, vahendab Physorg.com.  Pärast seda, kui liik loeti 1960ndail metsikust loodusest sama hästi kui kadunuks, asuti liigi säilitamiseks tegema tõsist tööd Euroopa loomaaedades säilinud isenditega.   Hiina loodeosas asuvas West Lake'i rahvuspargis (660 000 ha) püütakse kõigest hingest prževalski hobuseid metsikusse loodusesse uuesti asustada. Olukord on keeruline, sest kõnealuses piirkonnas on karmid talved, kuumad suved, napid toidu- ja veevarud.   Hiina legendi järgi avastati prževalski hobused kahe tuhande aasta eest. Avastajaks oli üks välja saadetud kriminaal, kes eksles Siiditee ristmikul Dunhuangi oaasi juures. Järve ääres märkas ta üht neist hobustest. Ta valmistas elusuuruses mannekeeni ja paigutas selle hobuste raja äärde. Ühel päeval seisis ta ise mannekeeni asemele ja suutis nõnda hobuse kinni püüda. Ta otsustas kinkida looma keiser Han Wudile.  Mees rääkis keisrile, et loom ilmus välja allikast ning nimetas teda taevase päritoluga loomaks. Keiser sattus hobusest nii suurde lummusesse, et kirjutas sellest luuletuse.   1986. aastal ostis Hiina USAst, Suurbritanniast ja Saksamaalt 18 hobust. Sellest ajast on neid paljundatud vangistuses. Loomi on nüüdseks saanud 70. 2010. aastast alates on neid vähehaaval reservaati ümber asustatud. Tänaseks on vabaks lastud loomi 27 (16 emast ja 11 isast). Aasta hiljem täheldati ka juba ühe varsa sündi.   Gansu kõrbestepp on ag anii karmi kliimaga, et seal ellu jäämine on loomadele suur väljakutse. Prževalski hobusel on vaja igapäevaselt ligipääsu vähemalt 30 km raadiusesse jäävale veekogule, mis talvel ei külmuks. Samuti vajab ta päevas umbes 10 kg kuiva toitu, mis ei jää veest kuigi kaugele. Piirkonnas, kus sajab vähem kui neli sentimeetrit vihma aastas, on selliseid tingimusi keeruline tagada.  Siinkohal püüabki kaitseala meeskond omalt poolt kaasa aidata, et hobuste elujärge parandada. Nad on kunstlikult suurendanud 10 joogikohta. Hiljem plaanitakse juhtida neisse vett jõest. Talvel käiakse joogikohtadelt jääd lõhkumas. Kui talvel kipub ka hobuste toiduks olevatest taimedest puudu tulema, siis viiakse neile maisi, aedube ja kuivatatud harilikku lutsernit.  Kõige suurem oht prževalski hobusele on aga tavaline hobune. Ühelt poolt võivad need kanda edasi haigusi, teisalt aga võivad nad prževalski hobustega järglasi saada, rikkudes nõnda nende geenibasseini.  Arvestades, et täna elavad prževalski hobused põlvnevad üksnes 13 või 14 loomast, siis on nende geneetiline mitmekesisus väga väike. Kui tavalise hobusega ristumist ei õnnestu vältida, siis on oht kõnealune liik geneetiliselt kaotada. Selleks, et populatsioon oleks metsikus looduses elujõuline, peaks neid lähema 50 aasta jooksul saama kokku 1500. Selle eesmärgi saavutamine on aga teadlaste sõnul ikka veel kaugel, mistõttu on liik väga habras. 
