Antarktika šelfiliustikud sulavad alt üles
 Antarktika liustike käitumise ennustamine on soojenevas maailmas üha raskemaks muutunud. Glatsioloogid leiavad värskes töös, et kontinendi šelfiliustikud kaotavad enamiku oma massist selle äärealust sulatava sooja ookeanivee mõjul, mitte jäämägede lahtimurdumise tõttu. Samas ei pruugi massikao koguulatus senistest hinnangutest siiski erineda.   Mandrist merre ulatuvate Antarktika šelfiliustike pindala on võrreldav Gröönimaa jääkilbi omaga ja need ümbritsevad umbes 75% kontinendi äärest. Traditsioonilise vaatenurga kohaselt kaotavad liustikud oma massi peamiselt suurte jäämägede lahtimurdumisel. Ent vaatlusandmed on sundinud seisukohta ümber hindama. Üksikuid nii Antarktikas kui näiteks Gröönimaal ja Alaskal asuvaid liustikke käsitlenud uurimused on vihjanud, et tähtsamat rolli võib mängida pigem šelfiliustike alt-üles õhenemine.   Ajakirjas Scienceilmunud kõik mandri šelfiliustikud vaatluse alla võtnud töö näitab, et aastatel 2003-2008 moodustas ookeani-liustiku äärel toimunud sulamine tervest massikaost 55%. Samas oli näitaja piirkonniti väga erinev. Umbes pool sulaveest pärineb kümnelt väiksemalt peamiselt Vaikse ookeani ääres asuvalt liustikult, märkimisväärne on sulamine ka kuue Antarktika idaosas asuva liustiku puhul. Seevastu kaks kolmandikku šelfiliustike kogupindalast moodustava kolme suurima liustiku sulavee hulk moodustab kogu sulaveest vaid 15%.   Lisaks leidsid glatsioloogid, et šelfiliustikud kaotavad massi keskmiselt kaks korda kiiremini kui sisemaal asuvad liustikud. Ent tasub rõhutada, et tulemused ei muuda arvatavat massikaotuse koguulatust. Kuigi pea pooled šelfiliustikud õhenevad, on teiste massibilanss stabiilne või isegi positiivne.   Küll aga rõhutab töö, et Antarktika liustike käitumist kirjeldavates mudelites ei arvestata šelfi alt üles õhenemisega veel piisavalt. Ookeanide soojenemine võib mehhanismi läbi nende stabiilsust oluliselt mõjutada. Šelfiliustikud omakorda suudavad kutsuda muutusi esile ka kaugemal sisemaal, reguleerides teiste liustike voolukiirust.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
