Enesetapjalikud komeedid aitavad Päikest uurida
 Üle-eelmisel aastal avanes astronoomidel harukordne võimalus jälgida, kuidas komeet Päikese atmosfääri väliskihti läbib. Kuumale kohtumisele vaatamata ei hakanud Lovejoy selle käigus siiski kohe lagunema, pakkudes teadlastele tähe magnetvälja kohta rikkalikult teavet.   Paljud ootasid, et 2011. aasta lõpus Päikesest vaid 140 tuhande kilomeetri kauguselt möödunud C/2011 W3 ei ela kohtumist üle. Mudelite kohaselt ületab tähe välisatmosfääri temperatuur 1,1 miljonit kraadi Celsiuse järgi. Päikesele lähenedes hakkas valdavalt jääst ja tolmust koosneva komeedi pind üha intensiivsemalt aurustuma. Tekkiv saba oli piisavalt ere, et seda said  jälgida nii NASA päikesedünaamika observatoorium kui ka STEREO kaksiksatelliit.   Ultraviolettvalguse spektriosas saba võbelemist jälgides said astronoomid kinnitust, et selles leiduvad laetud osakesed astusid selgelt Päikese magnetväljaga vastastikmõjju. Samuti mõjutas seda  päikesetuul. Vaatlustel kogutud andmeid kahe erineva tähe magnetvälja kirjeldava mudeliga kõrvutades leidis Cooper Downs koos kolleegidega, et päikesekroonis toimuvate protsesside lihtsustamine muudab ennustused liialt ebatäpseks.    Keerukam mudel suutis komeedi sabas leiduvate ioonide liikumist suhteliselt hästi selgitada. Täheteadlased suutsid vaatlustel eristada isegi erinevat tüüpi magnetvälju.  Päikesekroonis toimuvate protsesside parem mõistmine omab aga kosmoseilma ennustamisel kriitilist tähtsust. Nii plaanib NASA kümnendi lõpus saata Päikese lähiorbiidile Solar Probe Plus'iks nimetud satelliidi. Lovejoy demonstreerib samas, et päikesekrooni läbivad loodulikud objektid pakuvad andmete kogumiseks komplementaarset vahendit. Kuigi Lovejoy purunes umbes kaks päeva pärast tähega kohtumist tükkideks, leidub samasse klassi ning sarnase orbiidiga komeete teadaolevalt umbes poolteist tuhat.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
