Maapiirkondades elavatel endistel vähihaigetel on kehvem tervis
     Toimetas Merle Must. Vähihaigusest paranenud inimesed, kes elavad maapiirkondades, on vähem aktiivsed, ülekaalulisemad ja suitsetavad enam kui need, kes resideeruvad linnas, väidavad Wake Forest Baptisti meditsiinikeskuse teadlased.   Varem on uurijad välja selgitanud, et maapiirkonnas elavatel endistel vähihaigetel on kehvem tervis, kuid nüüd keskendusid teadlased pigem tervisekäitumise mõjule, sest sellest võib sõltuda ka haiguse kordumine või järgmised vähijuhtumid.   Wake Forest Baptisti meditsiinikeskuse sotsiaalteaduste ja tervisepoliitika professor Kathryn E. Weaver uuris koos oma kolleegidega riikliku terviseuuringu tulemusi. Nad käsitlesid 1642 maal ja 6162 linnas elava endise vähihaige tervisekäitumist (füüsilist aktiivsust, alkoholi ja tubakatarbimist, kehakaalu) ja üldist terviseseisundit.   Selgus, et veerand maal, aga 16% linnas elajatest suitsetas. Samuti polnud 51% maaelanikest üldse regulaarselt füüsiliselt aktiivsed, võrreldes 39% linnaelanikega. Kehakaalu osas polnud erinevusi ning alkoholi tarbisid linnainimesed rohkem.    Teadlased selgitasid välja ka, et maal elajatel oli keskmiselt halvem tervis (37% võrreldes 27%-ga) ning nad olid rohkem tervisliku olukorra tõttu töötud (18% linna- ja 11% maainimestest).   Weaveri sõnul võib erinevuste põhjuseks olla see, et maal elajad ei saa oma arstilt piisavalt infot selle kohta, kui oluline on pärast vähihaigust oma tervist hoida, lõpetada suitsetamine ja olla füüsiliselt aktiivne. Keskkond on samuti oluline: maal pole kõnniteid ega spordiklubisid.    Kuna õige tervisekäitumine on vähist paranemise korral väga oluline, siis tuleb teadlaste sõnul tagada see, et ka maapiirkonnas elajad saaksid piisavalt teavet ja ligipääsu näiteks kodustele treeningprogrammidele või nõuandeid suitsetamiseks loobumiseks kas või telefoni teel.   Uuring on avaldatud ajakirjas Cancer Causes and Control.    Vaata ka:  Rural living presents health challenges for cancer survivors    
