Vähidiagnoosiga lapsed kannatavad sotsiaalse isolatsiooni käes
Toimetas Katrin Sak Vähidiagnoosiga noored on sotsiaalselt tõrjutumad ning suur osa neist ei suhtle sotsiaalselt piisaval määral ning see omakorda võib nende tervist halvendada.   Uuring avaldati ajakirjas Journal of Adolescent and Young Adult Oncology ning selles osales enam kui 500 noorukit, kes täitsid küsimustiku 6-14 kuud pärast pahaloomulise kasvaja diagnoosi. Uuringus oli tähelepanu kahel aspektil: kuidas vähikogemusest pere ja sõpradega rääkida ning suhtlemine teiste noorukite või vähipatsientidega. Uuringus osalejate diagnoosiaegne vanus jäi vahemikku 15-39 eluaastat.    Tulemuste analüüsil võeti arvesse vanust, sugu, etnilist kuuluvust, haridustaset ja ka tervisekindlustuse olemasolu diagnoosi ajal. Vaadeldi kliinilisi tegureid, sh saadud ravi, tervislikku seisundit küsimustikule vastamisel, üldist elukvaliteeti ja viimastel kuudel läbielatud haigussümptomeid.   Uuringust selgus, et sotsiaalse suhtluse vajadus oli kõrgeim nende osalejate seas, kelle diagnoosiaegne vanus jäi 20-ndatesse eluaastatesse, 25 % neist raporteeris abivajamist haigusest rääkimisel. Uuring toob noorukite ja noorte täiskasvanute seas välja need alarühmad, kes vajavad kõige enam sotsiaalset tuge. Haigus piirab noorte patsientide võimet ja võimalusi luua uusi ning säilitada ja edasi arendada vanu sidemeid.    Isegi juhul, kui patsiendi ümber on tugev toetav võrgustik, ei pruugi olemasolevad sõbrad täita psühhosotsiaalseid vajadusi, kuna nad ei mõista vähidiagnoosi ja -raviga kaasnevaid probleeme, kõik see aga soodustab patsiendi isoleerumist.  Tuge võib pakkuda ligipääs online sotsiaalmeediale, aga ka õpetamine, kuidas läbielatut oma lähedastega jagada. Abi võiks abiks olla ka spetsiifiliselt vastavatele patsientidele välja arendatud kommunikatsioonivahenditest.   Loe lisa: Cancer kids suffer social isolation (MedIndia) 
