Ülivõimas mikroskoop kiikab molekulide sisemusse
 Hiina teadlased kirjeldavad ajakirjas Nature ilmunud töös uut ülivõimast mikroskoopi, mis ühendab endas Raman spektroskoopia ja skaneeriva tunnelmikroskoobi. Kombineeritud meetod võimaldab molekule vaadelda 0,2 nanomeetrini küündiva lahutusvõimega, võimaldades samal ajal koguda informatsiooni ka näiteks üksikuid aatomeid ühendavate keemiliste sidemete tugevuse kohta.   Optiline mikroskoopia võimaldab hankida külluslikult informatsiooni nii paljale silmale nähtamatute objektide kuju kui ka nende keemiliste omaduste kohta. Paraku järgib maksimaalne saavutatav resolutsioon lihtsat reeglit – meetodiga on võimalik eristada detaile vaid lahutusvõimega, mis on poole väiksem, kui vaatlustel kasutatava valguse lainepikkus.   Ent peaaegu 80 aastat tagasi pakkus Edward Synge välja idee, et vajaliku valgusallikana võiks käituda mõni huviobjekti lähistele paigutatud väike osake. Seeläbi määraks lahutusvõime mitte valguse lainepikkus, vaid osakese suurus. Pool sajandit hiljem viis see elektrone kasutava skaneeriva tunnelmikroskoobi (STM) ja hiljem aatomjõudmikroskoobi loomiseni, millede lahutusvõime võib ulatuda isegi 0,01 nanomeetrini (nm).   Samas kaotas see suuresti võimaluse hankida informatsiooni huviobjekti energia jaotuse ja selle elektronkihtide kohta. Viimaste alusel saab näiteks hõlpsasti määrata ainete keemilist koostist. Seda võimaldava Raman spektroskoopia, mille käigus molekulid valgusega vibreerima pannakse, lahutusvõime jääb aga tavaliselt alla 250 nm. Samuti panevad valgusosakesed huviobjektid võnkuma vaid äärmiselt harva, mis nõuab miljonite footonite ja triljonite molekulide kasutamist.   Viimastel aastatel on aga üritatud Raman spektroskoopiat STM'iga paari panna, et võtta mõlemast meetodist parim. Elektronmikroskoobi tipp suudab Raman spektroskoopial rakendatava laseri elektrivälja kitsamalt piiritleda, mis tõstab lahutusvõimet kolme nanomeetrini. Zhenchao Dongi töörühm on nüüd suutnud meetodit piisavalt täiustada, et ergastada molekulis korraga vaid paari aatomit.   Laserivalguse poolt ergastatud võnkuvad elektronid, plasmonid suudavad signaali aga veelgi tunduvalt parandada, kui plasmonite võnkesagedus Ramani valgusosakeste neeldumisega kokku langeb.Nähtust kasutades suutis Dongi koos kolleegidega teha üksikust ringikujulisest molekulist pilt, mille lahutusvõime küündib 0,2 nanomeetrini. Kuigi visuaalselt sarnaneb see äärmiselt lähedalt puhtalt STM'iga tehtud ülesvõtetele, kannab see ka Ramani spektroskoopiale omast rikkalikku informatsiooni nagu informatsiooni molekuli keemiliste sidemete tugevuse kohta.  Samas pole veel kindel, kas võrreldavaid saavutusi saab korrata ka teiste molekulidega. Võib juhtuda, et porfüriinid sobivad selleks lihtsalt väga hästi. Ent sellest hoolimata võib uus meetod biomeditsiinile mitmeid uusi võimalusi pakkuda.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
