Uus ajamantel peidab märkamatult sündmusi
 Purdue ülikooli füüsikud on konstrueerinud uue Talboti efektil põhineva ajamantli, mis võimaldab edastatavat infot peita 'ajaaukudesse', misläbi ei jää toimunud suhtlusest mingit märki, pakkudes seega võimalust üliturvaliseks infovahetuseks.   Negatiivse murdumisnäitajaga metamaterjalide kiire areng on muutnud objektide ruumis peitmise juba harjumuspäraseks tegevuseks. Valguse liikumist on võimalik nendes piisavalt hästi kontrollida, et seda peidetavast esemest mööda juhtida, ilma et valguskiirte algne liikumissuund seejuures muutuks. Mõni aasta tagasi leidsid aga teadlased, et ei ole head põhjust, miks see ajas võimalik ei peaks olema. Elektromagnetismis käsitletakse aega ja ruumi duaalsena. Valguse levimine läbi hajutava keskkonna on võrdväärne selle paindumisega tõkete taha. Dispersioon ja difraktsioon on sümmeetrilised.   Esimene ajamantel nägi ilmavalgust 2011. aastal. Ruumis toimuvad sündmused suudeti peita 110 nanosekundiks, mis on soovitud signaali edastamiseks piisav vahemik. Paraku olid ajavahemikud, mille tagant võimalust kasutada sai, liiga pikad, et kiiresti suure koguse informatsiooni edastada saaks. Piirangu kõrvaldamiseks võtsid Purdue ülikooli füüsikud appi Talboti efekti, mille käigus väikeste piludega võrele langev valgus esmalt lõheneb ja moodustab seejärel regulaarsete vahemaade tagant täpselt samasuguse difraktsioonimustri. Paikades, kus ühe valguslaine hari langeb kokku teise nõoga, tühistavad need teineteist täielikult.   Täpselt sama saab toimuda ka ajas, teatud ajahetkedel on valguskiire intensiivsus null. Andrew Weineri töörühm muutis nähtuse ära kasutamiseks esmalt lainejuhis valguse kiirust, misläbi lahutati need üksikuteks sagedusteks, kutsudes esile faasinihke. Nagu ennustatud, tühistasid need end teineteist regulaarsete ajaperioodide tagant. Teise optilise aparatuuri abil suutsid nad augu venitada 36 pikosekundi pikkuseks pakkudeski ajaauku, millesse informatsiooni peita sai. Seejärel täpselt vastupidise mõjuga seadmeid kasutades muudeti valguskiir taas endiseks.   Järgnenud analüüs kinnitas, et tehtud manipulatsioonidele vaatamata oli laserkiir tõepoolest algse kiirega identne. Ajamantel suutis informatsiooni lisada kiirusega 12,7 gigabitti sekundis, mis on võrreldav tavapärase infrapunakiirguse sagedustel informatsiooni edastamise kiirusega. Töörühma hinnangul on võimalik lisaks näitajat katseseadistut kergelt muutes pea kahekordistada.   Siiski tasub rõhutada, et antud eksperimendis peidetud informatsiooni tehnikat rakendades reaalselt ei edastatud. Märgid andmevoole informatsiooni lisamisest kustutati enne, kui keegi seda lugeda sai. Samas on äärmiselt tõenäoline, et lähenemisviisi edasiarendus võimaldab tõepoolest suuremale ja väiksemale lainesageduse vastavusse seatud bitte juba lähitulevikus lugeda, avades võimaluse üliturvaliseks suhtluseks.    Enne seda võib meetod pakkuda aga võimalust hoopis edastatava informatsiooni loetavamaks muutmiseks. Valguslainete lõhestamine ja taasliitmine pikendab ajaperioode, mille vältel valguskaablis liikuv informatsioon teiste valguslainete mõjutustele immuunne on.    Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
