Veenus erines Maast juba Päikesesüsteemi alguspäevil
 Uue hüpoteesi kohaselt piisab tänapäeval Veenusel ja Maal valitsevate erinevate tingimuste selgitamiseks vaid nende erinevast kaugusest Päikesest, mis aeglustas vahetult planeetide moodustumise järel Veenuse jahtumist piisavalt, et viia kergesti lenduvate elementide nagu vesiniku kadumiseni.   Veenus on Maast vaid viiendiku võrra väiksema massiga ja koosneb sarnastest kivimitest kui Maa. Samuti järgis nende areng Päikesesüsteemi alguspäevil sama rada. Kokkupõrked planetesimaalidega olid piisavalt energeetilised, et viia magmaookeanide moodustumiseni. Planeetide saatus hakkas Keiko Hamano töörühma sõnul erinema, kui sulakivimitest koosnevad ookeanid tahkuma hakkasid. Juba pea kolmkümmend aastat tagasi näitasid astronoomid, et see võib viia tihke veeaurust koosneva atmosfääri tekkimiseni.   Selle aurust küllastumise korral saab aga planeet korraga ära anda vaid väga kindla hulga soojust, ligikaudu 300 W ruutmeetri kohta. Eelnevad arvutused on näidanud, et magmaookeanide täielikult tahkumiseks kulub sellest hoolimata vaid paar miljonit aastat. Ent Hamano töörühm leiab, et Veenus oli Päikesele napilt piisavalt lähedal, et selle pinnale langev päikesekiirguse hulk ületaks äraantava soojuskiirguse hulka. Seega sai magmaookean kiiremas tempos tarduma hakata alles siis, kui enamik veest juba avakosmosesse kadunud oli, pikendades protsessi ehk saja miljoni aastani.   Kuigi vesiniku ja selle raskema teisendi deuteeriumi suhte võrdlemise põhjal on eelnevalt leitud, et Veenus on tõepoolest märgatava osa veest evolutsiooni käigus kaotanud, ei saa midagi öelda protsessi kiiruse kohta. Lisaks tasub märkida, et Päike oli toona märgatavalt tuhmim kui praegu ja planeetide pinnale langev kiirgushulk ei pruukinud Maa ja Veenuse vahel niivõrd kontrastne olla. Viimaks võis atmosfääri koostis toona arvatust teistsugune olla, mis oleks taas magmaookeanide jahtumise kiirust mõjutanud.    Lisaks leidub veel mitmeid väiksemaid tegureid, mis planeetide pinna ja atmosfääri evolutsiooni mõjutada oleks saanud. Ent sellest hoolimata on Hamano hüpotees Maa ja Veenuse erinevuse põhjuste selgitamiseks elegantne ja rõhutab, et eristumise põhjusi oleks mõistlik otsida juba planeetide nooruspäevilt. Varem on arvatud, et Veenus kaotas oma vee hilisemate, umbes paarsada miljonit aastat pärast selle moodustumist aset leidnud sündmuste tulemusel.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
