Alzheimeri tõbi mõjutab empaatiavõimet
 Iseloomus ja käitumises toimuvad muutused on omased mitmetele neurodegeneratiivsetele haigustele. California ülikooli teadlased leiavad nüüd, et Alzheimeri tõbi tõstab vastuvõtlikkust emotsionaalsele nakkusele, mis seisneb läheduses olevate inimeste emotsioonide ebateadlikus matkimises.   Empaatia on üks evolutsiooni suursaavutusi, ilma milleta oleks kaasaegse ühiskonna toimimine pea võimatu. Üks selle esimesi alusmehhanisme on emotsionaalse nakkuse nähtus. Läheduses olevate kaaslaste tundmused mõjutavad tavaliselt ka inimest ennast – liigile on omane neid imiteerida. Sama nähtust võib kohata kõikjal loomariigis, eesmärgiga soodustada prosotsiaalset käitumist. Eriliselt kõrgendatud on see imikueas, mil eneseteadvus pole veel välja arenenud. Täiskasvanumaks saades saavutatake emotsioonide üle üha parem kontroll.   Ent elu teises pooles kasvab tõenäosus haigestuda Alzheimeri tõppe, mis mõjutab teadaolevalt ka ajupiirkondi, mida tihedalt emotsioonide ja empaatiavõimega seostatakse. Haiguse antud aspekti siiski liialt vähe uuritud, et selle täpset mõju hinnata. Uues töös võeti vaatluse alla 237 vanemaealist, kellest 62'l oli diagnoositud kerge kognitiivne defitsiit – potentsiaalne Alzheimeri tõve eelkäija ja 64'l Alzheimeri tõbi, mil ülejäänud 111 kujutasid kontrollgruppi.   Lisaks nende ajude magnetresonantstomograafiga (MRI) uurimisele anti nende hooldajatele täita küsimustik, mis võimaldas hinnata katsealuste emotsionaalse nakkuse vastuvõtlikkust (IRI-indeks). Samal ajal selgitati välja ka nende depressiooni sümptomite hulk. Tulemused näitasid, et IRI-indeksi suurus sõltus tihedalt sellest, kui kaugele tõbi arenenud oli. MRI'ga tehtud uuringud võimaldasid hinnata oimusasagaras kaotatud ajurakkude hulka. Samas ei leitud aga seost depressiooni ja IRI-indeksi vahel. Tõdemus vihjab, et nähtusi põhjustavad erinevad ajuregioonid.   Töörühm oletab, et käsikäes ajurakkude vähenemisega kasvab nendevaheline ühenduvus, mis viib kõrgendatud tundlikkuseni. Kasvanud soodumus emotsionaalsele mimikrile aitab töörühma hinnangul säilitada inimestevahelisi suhteid ja soojust hoolimata kognitiivsest allakäigust. Kuigi kurbus või viha võib vastavaid tundeid peegeldamise läbi võimendada, pakub see samas võimalust positiivsete tunnete säilitamiseks.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
