Klaas pole pelgalt tihke vedelik
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Šveitsi ja Saksa füüsikud leiavad uues uurimuses, et klaasi selle valmistamise ajal tekitatud jääkpinged on püsivad ega kahane aja jooksul, tugevdades seisukohta, et klaas on midagi enamat kui ülitihe vedelik. Samuti demonstreerivad läbiviidud eksperimendid ja simulatsioonid esimest korda üheselt, et klaasi omadused sõltuvalt otseselt ka sellele minevikus avaldatud rõhust.   Klaasi karastamine on tänapäeval laialt levinud. Esmalt selle kuumutamise ja seejärel kiire jahutamise järel jäävad sellesse sisepinged, mis muudavad selle vastupidavamaks nii mehaaniliste mõjutuste kui temperatuurikõikumiste suhtes. Sama tulemuseni võib jõuda metalli aatomeid sisaldavate silikaatide korral esmalt nendele tugeva surve rakendamisel ja seejärel keemiliselt väiksemate metalli ioonide suurematega asendamisel.   Eelnevalt pingestamata klaasiga jääks näiteks mitmete puutetundlike telefonide eluiga märgatavalt lühemaks. Turvaklaasid päästavad otsesemalt elusid. Nähtuse üheks eredamaks näiteks on hollandi pisarad – vette kukutatud vedelad klaasitilgad, mis tardudes kulleseid meenutavad. Nende peaosa võib isegi haamriga lüüa, ilma et tilk puruneks. Sabaossa väikese defekti tekitamine toob aga koheselt kaasa terve pisara purunemise.   Hoolimata mitmetest praktilisematest rakendustest on säärase käitumise kohta suhteliselt vähe teada. Klaas on küll tavatingimustel tahke, ent säilitab seejuures molekulide tasandil vedelikule omase korratuse. Võiks oodata, et välise surve eemaldamisel saavutab materjal kiirelt sisejõudude toel tasakaalu ja tekkinud pinged kaovad. Ometigi ei vasta see eelnevalt toodud näidete põhjal tõele.   Thomas Voigtmanni töörühm kasutas klaasi jäljendamiseks üliväikesi vedelikus hõljuvaid plastikhelmeid – kolloide, mida erinevalt tegelikest aatomitest mikroskoobiga hõlbus jälgida on. Nende hulka vedelikus muutes sai töörühm vedelikule ja klaasile omast käitumist hõlpsasti matkida. Töörühm leidis, et esimesel juhul olid jääkpinged pärast kolloidide kogumi mõjutamist kiired kaduma. Klaasi puhul sisepinged küll algselt vähenesid, ent lakkasid seejärel kahanemast. Kiirem deformatsioon mõjutas seejuures jääkpingete hulka.   Töörühm koostas viimaks tulemuste ja klaasiteooria alusel mehaanilise energia talletamist käsitleva mudeli. Voigtmann leidis, et hõõrdejõu tulemusena kaovad helmeste asukohta fikseerivad nende lähistel asuvate helmeste moodustavad puurikesed. Ainult selles, et peatselt uuesti moodustuda. Vahepealse aja jooksul saavad helmed sisejõudude toel aga tasakaalu otsides liikuda.   Mida kiirem deformatsioon, seda purustavam see on, kiirendades samas helmeste liikumist ja vähendades jääkpingete hulka. Seeläbi saabki klaas sõltuvalt eelnevalt kogetud rõhust eksisteerida mitmetes olekutes. Klaasivalmistajatele tähendab see aga, et selle omadused ei sõltu vaid kontrollitud termodünaamilistest muutujatest, vaid ka erinevast töötlemise ajaloost.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Physical Review Letters. (Arxiv) 
