Mürgitamine muutis glükoosi prussakate jaoks kibedaks
 Paarkümmend aastat tagasi hakati prussakate hävitamiseks laialdaselt kasutatama pihustatavate mürkide asemel uut tüüpi lõkse. Ent vaid mõne aasta pärast näis putukatest märgatav osa neid vältivat. Värske uurimuse kohaselt hakkas looduslik valik soodustama isendite ellujäämist, kes seostasid söödana rakendatavat glükoosi potentsiaalsele mürgile viitava kibeda maitsega.   Prussakate maitsmismeel rajaneb üle kogu keha paiknevatel karvakestel. Millegi maitsmiseks peavad putukad otseses mõttes need tavaliselt huvialusesse objekti kastma. Muidugi mitte juhul, kui nad on eelnevalt ainet hakanud seostama juba teatava lõhnaga. Suhkrutele viitava magusa ja mürkidega seostatava kibeda maitse tajumise eest vastutavad kaks sarnast neuronite tüüpi, vastavalt GRN1 ja GRN2. Seejuures tasub rõhutada, et kahe maitse koos ilmnemisel on kibedale ainele viitav signaal alati tugevam. Ent esmakordselt 1993. aastal hakkas toimuma midagi veidrat.   Prussakalõksudes söödana kasutatav glükoosi-fruktoosi segu ei tundunud enam toimivat. Pärast mõningast eksperimenteerimist otsustasid firmad glükoosist loobuda, mis lõksude efektiivsuse taastas. Jules Silverman otsustas nüüd kindlaks teha, mis täpselt käitumise aluseks toona oli. Selleks kogus ta maailma eri paigust prussakakogujate võrgustiku vahendusel 19 erinevat prussaka populatsiooni esindavaid isendeid. Sirgjoonelise katse käigus leidis ta, et glükoos mõjus eemaletõukavalt seitsmele erinevale populatsioonile.   Suu lähistel asuvatele karvakestele keskendudes söötis ta koos Coby Schali töörühmaga neile  erinevaid kibedaid ja magusaid ühendeid. Ajju saadetavaid elektrilisi signaale väikeste klaaselektroodide abil jälgides suutsid nad kindlaks teha magusale ja kibedale maitsele viitavate signaalide erineva profiili. Viimaks prussakatele glükoosi maitsta andes nägid nad, et korraga hakkavad laenglema nii GRN1 kui ka GRN2 neuronid. Viimaste suurema otsustusõiguse tõttu eelistavadki kahjurid glükoosi eest pageda.   Jääb veel selgusetuks, kuidas putukad taolise kohastumiseni niivõrd kiiresti jõudsid. Eriti arvestades, et tegu polnud mitte funktsiooni kadumise, vaid lisandumisega. Seeläbi on juhusliku mutatsiooni populatsioonides levimise asemel töörühma arvates pigem tegu eelnevalt haruldase geenialleeli populatsioonis domineerivaks saamisega. Mitmed taimed kasutavad kaitseks glütsosiide, mis võivad teatud juhtudel mürgiseks osutuda. Ent külluses leiduva suhkru toidulaualt kõrvale heitmine mõjutab samas otseselt paljunemise edukust.   Teise potentsiaalse võimalusena näeb töörühm prussakate hübridiseerumist. Stsenaariumi kohaselt leidub veel mõni tundmatu prussakaliik, kes on glükoosist lõplikult loobunud. Tavaliste prussakatega paaritudes andsid nad antud olukorras kasuliku joone ka neile edasi.   Nii või teisiti on tegu suurepärase näitega looduslikust valikust. Nihke täpsem uurimine võiks aidata paremini mõista ka teiste kahjurite kohastumisi. Näiteks on malaariat levitavad moskiitod hakanud puhkama pigem majade välisseintel ja siseseinu, mida putukamürkidega töödeldakse, vältima.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasScience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
