Rünklik maastik ajas inimese kahele jalale
 Priit Ennet Kuidas see ikka nõnda juhtus, et inimene kahel jalal kõndima hakkas ehk nagu öeldakse, puu otsast alla tuli? Rühm Briti arheolooge lükkab ajakirjas Antiquity kõrvale senise levinuima seletuse, et Ida-Aafrikas jäi puid väheks, ja väidab, et kahele jalale ajendas me esivanemaid tõusma rünklik ja konarlik maastik.    Pliotseeni ajastikul, mõne miljoni aasta eest kujundasid Ida- ja Lõuna-Aafrika maastikku vulkaanid ja maavärinad. Hominiine, meie kaugeid esivanemaid, võisid ahvatleda neil kiviseil künkail turnima võimalus vaenlaste eest varjuda ning saakloomi lõksu ajada. Aga ebatasasel maastikul turnimine nõudis Yorki Ülikooli arheoloogide arvates ka püstjamat kehahoiakut, mis lõpuks kujuneski püsivaks kahejalgsuseks.    Isabelle Winder ja ta kolleegid leiavad seega, et kahel jalal käimise peamiseks ajendiks olid maastikulised tegurid, mitte aga kliimaoludest ajendatud taimkattemuutused.    Vaata veel: Why Early Human Ancestors Took to Two Feet (Science Daily) 
