Malaariasääse käitumine võib olla parasiidist tulenev immuunreaktsioon 
 Toimetaja Piret Ehrenpreis  Seni on arvatud, et malaariat edasi kandvad sääsed on haigust põhjustava parasiidi manipuleeritud. Nüüd on aga jõutud uuele järeldusele, mis ütleb, et sääse käitumine võib olla  immuunreaktsioon parasiidile, vahendab Physorg.com.  Tavaliselt, kui emane sääsk on saanud verise kõhutäie, hakkavad selle ajel küpsema tema munad. Seejärel ei lähe sääsk sööki otsima enne, kui kõhutäis on seeditud. Kui sääsk on aga malaariat põhjustava parasiidiga nakatunud, ootab ta järgmise söögikorraga kuni parasiit on küps ja liigub sääse süljekanalitesse.   Seni arvati, et sääse paast, mis toimus enne parasiidi nakkusküpseks saamist, oli kasulik haigust tekitavale pahalasele, sest kui sääsk ei söö, ei ole kellelgi põhjust teda ka maha lüüa. Sääse söögiisu teke näis olevat seoses parasiidi liikumisega süljekanaleisse. Mida näljasem sääsk on, seda rohkem ta sööb ja seda suurem on tõenäosus, et parasiit saab uusi peremeesorganisme.   Hiirtel korraldatud katsed näitasid, et sääsk käitus tõesti nõnda. Ikka oli aga ebaselge, kas selle käitumise kutsus esile parasiit või midagi muud. Teadlased jälgisid seepärast hoolikalt, kuidas sääsed oma toitu otsisid ja kuidas nad reageerisid seejuures inimese lõhnale.   Sääskede lõhnataju testiti tema parasiidi erinevates arengustaadiumites. Test näitas, et sääsk reageeris inimese lõhnale palju varmamalt, kui parasiit tema organismis hakkas saavutama nakkusküpsust. Sama muster ilmnes ka sääskede söögi otsimise käitumist jälgides.   Saamaks teada, milline oli testitud sääskede kehas elava parasiidi arenguaste, tuli teadlastel sääsed lahata. See, mis sealt ilmnes, oli üllatav.  Tuli välja, et oli ka sääski, kes sõid küll malaariaga nakatunud organismist, kuid ise nakkust ei saanud või suutsid sellest jagu saada. Seejuures käitusid need sääsed aga samuti kui nakatunud putukad.   Seejärel otsustasid teadlased panna sääskede organismi surnud E. Colibaktereid. Kuigi nende sääskede nälgimise ulatus ja söögi otsimise tung oli väiksem, käitusid nakatumata, kuid surnud E. Coli bakteriga proovile pandud sääsed sama moodi: paastusid umbes sama kaua ja läksid siis toidujahile. Reaktsioon inimese lõhnale ja söögi otsimise mustrid olid samuti sarnased malaariat põhjustava parasiidiga nakatunud isendeile.   Sarnast mustrit on kirjeldanud ka üks varasem hollandlaste uuring, mis vaatles üksnes nakkusküpseid parasiite sääskede süljekanaleis ja putukate reaktsiooni inimese lõhnale. Kõnealuse uuringuga seotud teadlaste sõnul viitab see tõsiasjale, et sääskede käitumine on ajendatud keha üldisest reaktsioonist, mitte konkreetse parasiidi põhjustatud manipulatsioonidest.   Vastav uuring ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society B.
