Vesiherne genoomis on üllatavalt vähe rämpsu
Toimetaja Priit EnnetVesihernes on pealtnäha taim nagu taim ikka. Kasvab vees ja püüab putukaid. Pealtnäha siis täiesti tavaline putuktoiduline taim. Nüüd on teadlased ära järjeldanud vesiherneliigi Utricularia gibba genoomi. Sel tasandil suudab taimeke üllatada.Tema DNA ei sisalda peaaegu üldse rämpsu! Aga ometi saab vesihernes ilma suurema geenirämpsuta väga hästi hakkama. Inimese DNAst moodustab niinimetatud rämps-DNA tervelt 98 protsenti. Ainult see ülejäänud kaks protsenti meie DNAst sisaldab tegelikult geene – ehk informatsiooni selle kohta, milliseid valgumolekule rakud peavad sünteesima. Mida teeb see muu 98 protsenti, pole kindlalt teada. On arvatud, et ega ta suurt midagi teegi, ja sellest siis ka nimi rämps-DNA. Ka teistel loomadel ja taimedel on seda rämps-DNAd rohkesti. Aga mitte vesihernel Utricularia gibba!Rahvusvaheline teadlasrühm Mehhiko Rahvusliku Genoomikalabori ja Ameerika Ühendriikides asuva Buffalo ülikooli juhtimisel teatab ajakirjas Nature, et nende uuritud vesiherneliigil on rämps-DNAd ainult kolm protsenti ja et 97 protsenti tema genoomist moodustavad ainult geenid, geenid ja geenid. Teadlased kirjutavad, et tõenäoliselt on vesihernes evolutsiooni käigus leiutanud võtte, kuidas rämps-DNAst vabaneda. Nende sõnul näitab seesuguse rämps-DNA-vaba õistaime edukas hakkamasaamine seda, et niinimetatud mittekodeerivat DNAd ei tarvitse hulkraksetel olenditel üldsegi eluliselt vaja olla. Teadlased on mõnikord oletanud, et kuna seda rämps- ehk mittekodeerivat DNAd on paljudel olenditel nõnda palju, ja kuna see ka hoolega põlvest põlve edasi antakse, siis peab tal mingi varjatud mõte olema. Aga võib-olla siis ikka erilist mõtet polegi. Vaata veel: Carnivorous bladderwort genome contradicts notion that vast quantities of noncoding DNA crucial for complex life (PhysOrg
