Maa ja Kuu vesi pärineb samast allikast
 Kuult pärineva vulkaanilise klaasi ja oliviini keemilise koostise analüüs näitab, et selles leiduva vesiniku ja selle raskema isotoobi – deuteeriumi – suhe on Maa omast eristamatu, viidates, et vesi oli Maal olemas juba selle tekkides. Tõdemus heidab väljakutse mõnedele Kuu moodustumist kirjeldavatele mudelitele.   Veel kuni viimaste aastateni oli alust arvata, et Kuul leidub vett minimaalses koguses. Kaaslasele elu andnud Maa ja umbes Marsi suuruse planeedi kokkupõrke käigus oleks pidanud enamik vesinikust ilmaruumi põgenema. Kuu pinnal leidunud deuteeriumi ja vesiniku suhte määramine näitas, et sellel leiduv vesi pärineb tõenäoliselt hiljem seda tabanud komeetidelt. Päikesest kaugemal leidub deuteeriumi üha rohkem, misläbi on võimalik küllaltki täpselt määrata, millisest Päikesesüsteemi regioonist vett toonud objektid pärinesid. Ent mõni aasta tagasi leiti, et Kuu sisemuses leidub vett siiski suhteliselt palju.   Toonane Alberto Saali analüüs põhines Apollo-15 ja Apollo-17 missiooni käigus leitud oliviinikristallidel ja vulkaanilisel klaasil, mis Kuu sisemusest selle pinnale olid jõudnud. Selle kohaselt moodustas vesi näidistest koguni 0,12%. Ent sellega Saal ei lõpetanud. Värskes töös leiab ta, et ka isotoopide suhte põhjal on eelnevalt ebaõigetele järeldustele jõutud. Komeetidele omase suhte asemel meenutab väliskeskkonna eest kaitstud tingimustes hoitud näidiste vastav näitaja selgelt Maal leiduva deuteeriumi ja vesiniku suhet.   Eelnevalt on leitud, et 98% Maal leiduvast veest pärineb tõenäoliselt süsinikkondriitidelt, Päikesesüsteemi ühtedelt vanimatelt kehadelt. Lihtsaima selgituse kohaselt oli seega Maal juba moodustumisest saadik pea kogu tänapäevane vesi olemas. Siiski jääb selgusetuks, kuidas energeetilise kokkupõrke käigus vesinik, vee moodustumiseks kriitilise tähtsusega element süsteemist ei kadunud.   Ühe võimaluse kohaselt suutis aurustunud kivimimass seda põgenemast hoida. Oma rolli võis mängida ka Maa gravitatsioonivälja. Viimaks moodustus Kuu arvatavasti pelgalt saja aastaga. Samas nõuab suhe siiski tõenäoliselt Maad toona tabanud objekti massi, tüübi ning kiiruse ümber mõtlemist. Kuu näib ühe enam pigem Maa nägu.   Kuigi ei saa täielikult välistada, et vett sattus kaaslasele hiljem ka komeedipommituse tagajärjel, on see siiski vähe tõenäoline. Mudelite kohaselt jahtus Kuu pind liiga kiiresti, et komeedid oleksid suutnud seda hiljem läbistada.   Muus osas lisab uurimus kindlust Päikesesüsteemi siseosa arengut kirjeldava teooriaga. Selle kohaselt oli värskelt moodustunud Jupiteri orbiit ebastabiilne, ajutise migratsiooni käigus muutis see omakorda ebastabiilseks algselt Jupiteri ja Saturni vahel tiirelnud kondriidid. Gravitatsiooniliste vastastikmõjude käigus saatis planeet need lainena planeedisüsteemi siseosa suunas. Neist osadest said seejärel juba siseplaneetide ehituskivid.   Töörühma uurimus ilms ajakirjasScience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
