Suur kärjeleedik lõi kuulmisulatuse rekordi
 Suur kärjeleediku kuulmisulatuse kontrollimiseks läbiviidud katsed näitavad, et tuntud mesilaste tarusid asustav kahjur suudab registreerida kõrgema sagedusega helilaineid, kui ükski teine teadaolevalt Maad asustav liik.   Maailmas on mitmeid putukaliike, mille kuulmismeele arengut on vorminud piirkonnas elutsevate nahkhiirte kajalokatsiooniks kasutatav helisagedus. Võime küttivate nahkhiirte lähenemist kuulda vähendab tõenäosust nende toidulauale sattumiseks. Vastusena kasutab osa nahkhiireliike orienteerumiseks kaugelt kõrgemaid helisid, kui ükski putukas neid kuulda suudab. Ekstreemsematel juhtudel võib helilainete sagedus küündida isegi 212 kilohertsini (kHz), mil parim putukas – Euroopa riidekoi – on võimeline registreerima 60 kHz võrra madalamaid helisid.   Briti bioloogid otsustasid suure kärjeleediku näitel uurida, milline mõju koiliikide levikualal kuulmismeele arengule on. Töörühm oletas, et laiem levik võib viia parema kohastumiseni. James Windmill ei pidanud kolleegidega pettuma. Nii kuulmismembraanide vibreerimise jälgimiseks kasutatud laseriga tehtud mõõtmised kui ka putuka aju elektrofüsioloogilise aktiivsuse jälgimine andis tõestust, et suur kärjeleedik suutis kuulda isegi 300 kHz sagedusega helilaineid ehk viisteist korda kõrgema sagedusega kui inimesed. Tundlikuim oli kuulmismeel seejuuresc 80 kHz, mida paaritumishüüete edastamiseks rakendatakse.   Kuulmisulatuse kõrgeim piir tekitab teadlaste hulgas hämmastust, kuna näitaja ületab nahkhiirte sonari optimaalseks kuulmiseks vajalikku piiri saja kilohertsi võrra. Seeläbi kaaluvad nad esialgu kahte erinevat selgitust. Esimese kohaselt on nahkhiirte poolt esile kutsutavate häälitsuste helisagedust alahinnatud ning mõned selle komponendid võivad küündida üle 212 kHz. Kõrgem sagedus raskendab aga märgatavalt nende registreerimist.   Ent tõenäolisemalt on kõrgemate sageduste kuulmise näol tegu lihtsalt kuulmismembraani tundlikumaks muutumise kõrvalnähuga. Ehituse tõttu vibreerib see pärast helilaine vastuvõtmist äärmiselt lühikest aega. Viimane pakub neile võimalust eristada nahkhiirte häälitsusi nende liigikaaslaste peibutushüüetest, mille pikkus on esimestest lühem.   Töörühm loodab, et putukate ning nahkhiirte võidujooksu edasine uurimine aitab paremini mõista ultrahelide saatmist ja vastuvõtmist võimaldavaid mehhanisme. Näiteks pakuks kärjeleediku kuulmismembraanile võrdväärse 280 kHz ulatuses helisid registreerida suutva mikrofoni konstrueerimine inseneridele parajat peamurdmist.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Biology Letters. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
