Kaugsuhtlus pole üksilduse parim ravi
 Kristjan Port Telefoni sünniperioodil levis uues seadme suhtes mitmeid arvamusi. Need ei saanudki midagi muud kui arvamused olla, sest inimkonnal puudus varasem kogemus. Küll aga oli kõigil olemas elamise kogemus. Nii sattusid siis mõned eeskujulikuma elu ülese mõtlemisega isendid nõuandjate sekka ja mõni neist avaldas arvamust, et telefon on ohtlik.   Näiteks peeti võimalikuks hullumeelsuse levikut, kui inimesed kuulevad tuttava ligemese häält ilma teda nägemata. Teisalt kardeti ka seda, et kui juba rääkida saab, siis järsku näeb keegi ka traadi kaudu võõrasse elamisse, kus näiteks majaperemees hoiab kuuldetoru, olles parajasti ise öösärgis. Taolist sobimatut paljastumise riski peeti ohuks klassiühiskonna korrale. Täna ajavad taolised ekspertarvamused muigama. Aga siiski! Järsku oli elukogemuse positsioonilt spekuleerijal ikkagi mingi iva sees?   Ei saa ju pidada toonast aega rumalate paraadiks, mille vastu kõneleb kasvõi sellesama telefoni leiutamine, asi, mille sisu pole ju tänaseni oluliselt muutunud. Küsimuse võib sõnastada ka teisiti – kas kaugside põhine suhtlus võiks teha vaimule liiga? Israelis, Tel Avivi ülikoolis töötav psühhiaater Uri Nitzan peab seda võimalikuks.   Tema tähelepanu köitsid kolm muidu ilma hullumeelsuse juhtumiteta elanud patsienti, kes tundsid üksildust, kuna olid oma lähedastest ära lõigatud ning olid samal ajal tehnoloogia suhtes kogenematud. Kõik kolm patsienti avastasid üksildustunde lohutuseks virtuaalsete sõpradega suhtlemise, mis kulges algul igati positiivselt, kuid hakkas aja jooksul võtma üha intensiivsemat iseloomu. Nad kasutasid uute kaugsuhete ülalhoidmiseks paari sajandi taguse telefoni asemel veebipõhist suhtlusvõrgustikku.   Koos suhtluse intensiivistumisega hakkasid patsientidel sagenema psühhootilised sümptomid. Luulud inimeste suhtes, kellega nad suhtlesid ja hirmud omaenda haavatavusest. Ühel inimesel esinesid isegi pettekujutlused, nagu teisel pool ekraani asuv suhtleja oleks tead puudutanud.    Doktor Nitzan peab muidu tervete, kuid olukorrast tingituna üksildust tundnud inimeste hullumise põhjuseks dialoogi teise osapoole mittenägemist. Ehk enam-vähem sedasama, mida kartsid omaaegsed telefoni kriitikud. Mittenägemine tähendab kehakeele, intonatsiooni ja muude mitteverbaalsete kommunikatsioonielementide puudumist. Tänu sellele hakkab sotsiaalset kontakti taga igatsev meel ilmselt kergemini fantaseerima. Ette kujutama, mida teine inimene teeb, milline on tema tuju või kuidas ta vestluspartnerisse suhtuda võiks. Ilma reaalsusega sildavate mitteverbaalsete märkideta lähebki asi käest ja vaim saab viga.    Öeldut lühidalt kokkuvõttes meelitavad suhtlusvõrgustikud üksildust tundvaid inimesi enda poole, pakkudes esialgu piisavat lohutust ja leevendust. Neid ähvardab aga mõttelise rohu ületarbimine ehk virtuaalsuhetega ülepingutamine, mille tulemusel hakkab seni vaimselt täiesti normaalsetel inimestel esinema psühhoose, luulusid, ängistusi, segadust ja vajadust endisest rohkem „istuda arvutis“. Ühesõnaga – inimesed lähevad hulluks. Just nii nagu ennustati paar sajandit tagasi.   Jättes teadlikult mainimata konkreetsed kaasaegsed hulluks ajavad suhteteenused, lõpetaksin seekordse kommentaari Mark Twaini siiralt heade soovidega aastast 1890. Ta kirjutas sõpradele ja tuttavatele järgmise jõulutervituse: „Minu südantsoojendav ja maailma embav soov ja lootus oleks, et me kõik ülevad ja alamad, rikkad ning vaesed, imetletud ja põlatud, armastatud või vihatud, nii tsiviliseeritud kui metsikud (ühesõnaga iga inimene või meie vend igal pool maailmas), saaks lõpuks kokku igavese puhkuse, rahu ja õndsuse keskel, väljaarvatud telefoni leiutaja.“ Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal. 
