Nektari lakkumine viib liikuva keeleni
 Brown'i ülikooli bioloogid leiavad uues töös, et nektarist toituvate nahkhiirte keeli katvad karvasarnased näsad tõstavad vere toimel jäigastudes toitumise efektiivsust. Sarnaseid struktuure saaks potentsiaalselt kasutada mudelina miniatuursete kirurgiarobotite loomiseks, mida saaks rakendada endoskoopias ja trombide kõrvaldamisel.   Bioloogid on juba pikka aega teadnud, et mitmete nektarist toituvate nahkhiirte, kui ka näiteks koolibride keel on kaetud karvasarnaste moodustistega. Näsasid ei kasutada maitsmiseks – tegu on evolutsioonilise kohastumisega, mis kasvatab ajaühikus kogutava nektari hulka. Energiakuluka tegevuse nagu lendamise puhul kujutab see selget eelist.   Samas arvati pikka aega, et tegu on pelgalt passiivse abivahendiga. Kaks aastat tagasi leiti aga koolibride toitumist filmides, et harunenud keele kaks otsa rulluvad enne nektarini jõudmist lahti. Ainult selleks, et nektarisse kastetuna tagasi tõmbuda. Nähtus viis Brown'i ülikooli teadlased mõttele, et sarnase aktiivse kohastumise võisid olla omandanud ka sarnase toidulauaga nahkhiired.   Nahkhiirte eeli mikroskoobi all vaadeldes leidsid nad, et nendesse on peidetud keerukas veresoonte süsteem Tähelepanekust julgustust saanuna filmisid nad kiirkaameraga kontrollitud tingimustes Glossophaga soricina'ks kutsutava liigi toitumist. Vahetult enne keele nektarini jõudmist jäigastusid näsad 0,04 sekundiga, pannes keele meenutama pigem ripsmeharja. Efekti tingis iga näsa allosas asuvate veenide vere toimel laienemine, kui keelelihaste kokkutõmbumine selle tagasivoolu takistama hakkasid.   Autorite hinnangul oleks lähenemisviisi aluseks võttes võimalik luua meditsiinis erinevaid kirurgias rakendavaid seadmeid. Hüdraulilisi efekte rakendades oleks nende sõnul võimalik näiteks uurida veresoonte seinu ning vajadusel sinna ladestunud kolesterooli eemaldada. Sama strateegiat kasutades saaks otsida ka vähirakke.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
