Kaamera matkib putukasilmi
 Korea ja USA teadlased on konstrueerinud putukate liitsilmadest inspireeritud ülilaia vaatevälja pakkuva digitaalkaamera, mida saaks kasutada endoskoopides, jälgimisseadmetes ja piloodita õhusõidukite juhtimise hõlbustamiseks. Lisarakenduste leidmiseks vajaliku kõrgema lahutusvõime saavutamine nõuab siiski veel tõsist tööd.   Valdava enamiku fotokaamerate tööpõhimõte ei erine eriliselt inimeste ja teiste selgroogsete silmadest. Vaateväljas olevatelt objektidelt peegelduv valgus koondatakse ühe läätsega, misjärel projitseeritakse see valgustundlikule materjalile. Kontseptsioonil on vaieldamatult omad eelised. Iga silma sattuvat valgusosakest on võimalik optimaalselt ära kasutada ning maksimaalset võimalikku lahutusvõimet piirab vaid fotoretseptorite arv. Ent sellegipoolest kasutab enamik maailma nägemisvõimega organismidest endiselt teistsugust lähenemist – liitsilmi.   Putukate nägemiselundid võivad koosneda kümnetest kuni kümnetest tuhandetest ommatiididest. Neist igaüks koosneb tavaliselt omakorda läätsest ja lehtrikujulisest struktuurist, mis valgust selle põhjas asuvatele valgustundlikele valkudele aitab juhtida. Ent kuna ommatiidide ehitus võimaldab valgusosakesi vastu võtta vaid kindlalt piiritletud suundadest, jätab nende valgustundlikkus soovida. Samuti sõltub liitsilmade lahutusvõime otseselt ommatiidide arvust. Ent samal ajal pakuvad need pea 180-kraadilist vaatevälja ja võimalust korraga fookustada erineval kaugusel asuvaid objekte.   Painduvate materjalide oskusliku rakendamise poolest tuntud John Rogers otsustas koos oma töörühmaga putukate liitsilmade matkimisel kasutada kombinatsiooni elastsetest läätsedest ja omavahel venivate juhtmetega ühendatud fotodetektorite rivist. Iga mullikujuline lääts ning fotodetektor moodustavad ühe ommatiidi. Kokku õnnestus tal neid mündisuuruse läbilõikega poolsfäärile mahutada 180, kindlustades 160-kraadise vaatevälja. Näitaja on samas suurusjärgus tulisipelgate silmade omaga, kahvatudes siiski eristiivaliste kuni 30 tuhande ommatiidi ees.   Töörühm oletab, et lahenduse edasiarendamisel on võimalik konstrueerida aga isegi kuni 20 tuhande ommatiidiga kaameta. Ent isegi senikaua võib lähenemisviis leida rakendust jälgimisseadmetes ja kaamerates, kus lai, optiliste moonutusteta vaateväli oluline on. Näiteks oleks see tarviklik lendavate robotite trajektoori stabiliseerimisel.   Liitsilmast inspireeritud kaamera ehitus muudab selle sarnaselt biololoogilise analoogiga lisaks liikumise täheldamisel äärmiselt efektiivseks. Kõrgema lahutusvõime saavutamiseks oleks võimalik teha kujutistest järjest mitmeid fotosid, nagu kiiruskaamerad numbrimärgi fikseerimisel.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
