Tihaste bioloogiline kell parandab end liiga aeglaselt
 Toimetaja Piret Ehrenpreis Kliimamuutused on pannud rasvatihased mitmel pool keerulisse olukorda, sest poegade munast koorumise aeg ja lindude toiduks olevate putukate ja tõukude ilmumise kõrgaeg ei lange enam kokku. Seni on lindudel õnnestunud oma populatsiooni veel enam-vähem endisel tasemel hoida, kuid Hollandi teadlased tunnevad muret, kui kaua see kestab.    Soojemad kevaded tähendavad, et väikesed rasvatihased kooruvad munast siis, kui kõiksugu tõukude kõrgaeg hakkab juba mööda saama. Väiksema toiduvalikuga jääb aga vähem linnupoegi ellu. Selle kurva tõdemuse teine pool on aga see, et talve saabudes on uuel linnupõlvkonnal väiksem konkurents siis saada olevate toidutagavarade pärast. Seega elavada nad kergemini ja suurema tõenäosusega talve üle kui varasemalt. Tänu sellele on teadlaste uuritavad rasvatihaste populatsioonid säilitanud enam-vähem oma endise arvukuse.   Teadlastel olid vaatluse all Hollandi rahvuspargis aastakümnete eest puudele pandud pesakastidesse kolinud tihasepopulatsioon. Tähelepaneliku vaatluse tulemusena dokumenteerisid teadlased juba 1998. aastal, et lindude elutsükkel läheb toiduvarude suhtes sünkroonist välja.    1980ndail läksid kevaded Põhja-Euroopas ebatavaliselt soojaks. Kuna rasvatihased ei lenda talveks ära, mõjutavad neid täpselt samad ilmastikuolud, mis putukaidki. Putukad ja röövikud on aga temperatuurimuutuste suhtes tundlikumad kui tihased. Nii ongi röövikute kõrgaeg muutunud varasemaks, tihased pole selle muutusega aga sammu pidanud.   Nüüdseks on õnnestunud teadlastel andmeid koguda juba 37 aastat. Selle põhjal on näha juba ka evolutsioonilised muudatused. Nimelt saavad ju need tihased, kes varem poegi muretsevad kasvatada üles suurema pesakonna. Seeläbi hakkab aga järeltulev põlvkond samuti uue ajarežiimi järgi elu sättima. Nüüd jääb ainult küsimus, kas tihaste evolutsiooniline kell muutub küllalt kiirest, et populatsiooni päästa.   Kell on vale teistelgi  Kliimamuutustest tingitud ebakõlad loomade ja nende toiduvarude vahel on teinud bioloogidele muret juba mõnda aega. Näiteks must-kärbsenäpp, kes talvitub Aafrikas, ei tule sealt Euroopasse küllalt ruttu tagasi, et saada osa siinsest putukate kõrgajast.  Lääne-Gröönimaal jäävad aga rändavad karibud ilma rohttaimede vohamise ajast. Norras on aga lunnide populatsioon vähenemas, sest kevadine planktoni õitseaeg ei lange kokku heeringate paljunemise ajaga. See on aga lunnide peamine toidupoolis, mida on hädasti vaja ka poegade toitmisel.    Seda, kas kõigi selliste looduse ebakõlade tõttu kannatavate looma- ja linnuliikide esialgse tagasilöögi sündivate järglaste arvus võiks kompenseerida nende hilisem parem ellu jäämine, on teadlaste sõnul liialt vara öelda. Seni on uuringud näidanud, et pigem toovad ebakõlad reeglina siiski kaasa väiksema järglaste arvu kogu populatsioonis. Vastav uuring ilmus ajakirjas Science. 
