Antiaine käitumine gravitatsiooniväljas vajab edasist uurimist
 Euroopa Tuumauuringute Keskuse (Cern) füüsikud on esimest korda mõõtnud antiaine gravitatsioonilist massi. Kuigi tulemused ei võimalda veel täpselt hinnata, kas antiaine käitub gravitatsioonilistes vastastikmõjudes samaselt tavalise ainega, sillutab eksperiment teed uute ja väiksemat määramatust pakkuvate katseteni.   Ümbritsevat maailma hetkel kõige paremini kirjeldavate teooriate kohaselt tekkis universumile aluse pannud Suure Paugu käigus ainet ning selle vastandit – antiainet – täpselt sama palju. Tavalisest mateeriast laengu poolest erinev antiaine käitub osakestefüüsika põhialuse, standardmudeli kohaselt teatud lagunemisprotsessides veidi erinevalt. Samas on nende käigus tekkiv aine ülejääk siiski liialt väike, et see suudaks selgitada, miks universum ainest, mitte antiainest ei koosne. Seeläbi tuleb asümmeetria põhjuseid otsida ka mujalt.   Üheks säärast võimalust pakkuvaks aspektiks on antiaine käitumine gravitatsiooniväljas. End juba tõestanud teooriate kohaselt on see identne tavalise aine käitumisega. Piltlikult kukub antiaine alati alla. Eksperimentaalselt on aga ennustust raske kontrollida. Makroskoopilistes kogustes on seda toodetud vaid ulmekirjanduses. Antiainet on äärmiselt keeruline pikemat aega talletada, kuna see hävib momentaalselt tavalise ainega kokku puutudes. Elektriliselt neutraalsete antiaatomite puhul nende ainest isoleerimise  probleem ainult võimendub. Samuti peab nende liikumiskiirus olema täppismõõtmiste sooritamiseks piisavalt väike, kasvatades tõenäosust nende tavalise ainega põrkumiseks.   Sellegipoolest demonstreerisid Cerni teadlased veidi üle kahe aasta tagasi ALPHA eksperimendi käigus magnetlõksu, mis võimaldab sadu antiaine aatomeid hoiustada rohkem kui 15 minutiks. Peagi nägid nad samas eksperimendis ka võimalust hüpoteesi kontrollida. Magnetvälja kokkukukkumisel on võimalik annihileerumisele viitavate gammasähvatuste alusel hinnata, kas antiaatomid kukkusid antigravitatsioonile vihjavalt üles või tavapärasele käitumisele viitavalt alla. Lisaks saab välja selgitada, kas gravitatsiooniväli on antiaine jaoks täpselt sama tugev.   Füüsikud võtsid efekti ulatuse määramiseks aluseks nõrga ekvivalentsusprintsiibi. Selle kohaselt on inertsiaalne mass võrdväärne raske ehk gravitatsioonilise massiga. Aine puhul on lugematutes katsetes kinnitust leidnud, et nende kahe suhe on tõepoolest täpselt üks. Eeldusel, et antiaine puhul kehtib antigravitatsioon, oleks selle suurus küll sama, ent vastupidine. Eelnevates eksperimentides on juba kinnitust leitud, et antiaine inertsiaalne mass on võrdväärne selle tavalisest ainest partneriga.   ALPHA aparatuuriga seni tehtud katsete käigus kogutud andmete põhjal leidsid teadlased, et suhte väärtuse ülemine piir süstemaatiliste vigade puudumisel 75 ning alumine piir -65. Kuigi määramatus on hetkel äärmiselt suur, tõestab see siiski, et ALPHA katseseadistut on võimalik kasutada ka nõrga ekvivalentsusprintsiibi kontrollimiseks. Kui katse algne eesmärk on juba algusest peale selgelt määratletud, saab määramatuse vähendamiseks ka vastavaid abinõusid rakendada.  Tulemusi analüüsinud töörühm loodab selle rahuldavatesse piiridesse tuua tõenäoliselt nelja aastaga.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
