Nanojuhtmed annavad kompimisvõime
 USA teadlased on loonud painduva nanojuhtmetel põhineva senisest märgatavalt kõrgema lahutusvõimega inimese nahale võrdväärse tundlikkusega sensori, mida saaks pikemas perspektiivis kasutada proteeside 'targa nahaga' katmiseks ja robotitele kompimisvõime andmiseks. Lähitulevikus leiaks lähenemisviis rakendust puutetundlikes elektroonikaseadmetes.   Inimeste kompimismeele matkimine on robootikutele kujutanud tõsist katsumust. Näiliselt lihtsad tegevused, nagu muna käes hoidmine või hammaste harjamine peeglisse vaatamata oleks ilma puudutusele reageerivate retseptorideta võimatuna näivad ülesanded. Kuigi mikro- ja nanoelektroonikas tehtud edusammud on võimaldanud registreerida järjest väiksemaid rõhumuutusi, jääb enamike sensorite lahutusvõime siiski ruutmillimeetri skaalale. Harilikult põhinevad lahendused puudutuse tõttu ilmneval elektrilise takistuse muutusel, mis eeldab samas vooluallika olemasolu.   Zhong Lin Wang'i töörühm otsustas kasutada aga teist nähtust – piesoelektrilist efekti. Piesoelektrikust pooljuhtmaterjali paindumisel saab selle moodustava kristallide sümmeetria rikutud, luues selle pikkuse ulatuses polarisatsioonilaengu ja elektrivoolu. Näiteks nupuga tulemasinates on nähtuse mõjul tekkiv pinge tuhat kuni kümme tuhat volti, mis on läbilöögi esile kutsumiseks antud rakenduses piisav. Kvartsikristallide asemel kasutas Wang tsinkoksiidist nanojuhtmeid, mille koondas ta omakorda 20 mikromeetrise küljepikkusega ruudukestesse.   Seeläbi õnnestus tal ühele ruutsentimeetrile mahutada 8464 takslit ehk puutetundlikku pikslit. Võrdluseks on naha pinnal sama funktsiooni täitvaid retseptoreid sama pinna kohta umbes 40 korda vähem. Piesoelektrilise efekti läbi sõltub elektrivoolu tugevus takslile mõjuvast rõhust. Hetkel suudab sensor registreerida seega 10-30 kilopaskali suurust rõhku. Võrdluseks rõhuvad inimesed trükkides klaviatuuriklahve keskeltläbi 20 kilopaskali suuruse rõhuga. Sensori lahutusvõime on seega enamikest takistuse muutusel põhinevatest analoogidest vähemalt 15 korda parem.   Samuti näitas Wangi töörühm, et sensori tundlikkus ei vähene selle aluspinna painutamisel. Lisaks on nanojuhtmeid ning vajalikke elektroode võimalik sadestada suhteliselt madalal temperatuuril. Rakendusalade laiendamiseks oleks samas vajalik suurendada rõhkude vahemikku, mida sensor registreerida suudab. Laborites on loodud isegi sensoreid, mis suudavad registreerida kolme paskali suurust rõhku, mil peenikese oraga tehtud torgete puhul võib rõhk küündida miljonite paskaliteni.   Ent sellest hoolimata annab lähenemisviis lootust, et võimalus proteeside puudutusi registreeriva 'targa nahaga' katmiseks pole väga kauge tulevik. Eriti arvestades viimastel aastatel aju-masina liideste loomise suunas tehtud edusamme. Ahvidega tehtud katsed on näidanud, et aju suudab tehisjäsemete poolt elektrisignaalide vahendusel saadetavat tagasisidet tõlgendada. Lähitulevikus võiks aga lähenemisviis parandada puutetundlike ekraanide ehitust ning suurendada nende poolt pakutavate võimaluste hulka.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
