Massiivne pulsar pani üldrelatiivsusteooria proovile
 Astronoomid on kompaktse tavapärasest suurema massiga pöörlevast neutrontähest ning valgest kääbusest koosneva kaksiksüsteemi jälgimisel leidnud kinnitust, et kehade tiirlemisperiood kahaneb vastavalt üldrelatiivsusteooria poolt ennustatule, võimaldades samal ajal välistada osa alternatiivsetest gravitatsiooniteooriatest.   Üldrelatiivsusteoorial pole seni olnud selle paikapidavuse kontrollimiseks väljamõeldud testide edukalt läbimisega mingeid raskusi. Samas ei kompa neist enamik ka selle võimete piire ning piirduvad keskkondadega, kus gravitatsioon on suhteliselt nõrk. Samuti on astronoomid teadlikud, et teooria ei taha teise moodsa füüsika alusteooriaga – kvantmehaanikaga – hästi ühilduda   Mõnede alternatiivsete graviatsiooniteooriate kohaselt ilmnevad ülitugevas gravitatsiooniväljas nähtused, mida üldrelatiivsusteooria ette ennustada ei suuda. Viimases potentsiaalselt leiduvate mõrade otsimine ning teiste väljapakutud teooriate kontrollimine nõuab eksootiliste süsteemide vaatlemist. Selleks ülimalt head võimalust pakkus pulsar PSR J0348, mis kiirgab Maa suunas raadiolaineid iga 0,039 sekundi tagant.   Ligikaudu kümne kilomeetrise läbimõõduga objekt köitis tähelepanu oma massiga, mis ületas Päikese oma kahekordselt. Enamike pulsarite oma ei ületa 1,4 Päikese massi, esimene märkimisväärne erand leiti alles 2010. aastal. Suurema massi läbi on gravitatsiooniväli pulsari pinnal umbes 300 miljardit korda tugevam kui Maal. Samal ajal märkas avastuse teinud töörühm, et raadiolainete emissioonid ei olnud alati sama tugevusega, viidates kaaslasele. Sloani digitaalse taevauuringu projekti kataloogist leidsid astronoomid, et tegu on valge kääbusega.   Arvutused näitasid, et kääbus tiirleb neutrontähest umbes kaks korda kaugemal kui Kuu Maast sarnaselt peaaegu ringikujulisel orbiidil. Seeläbi kulub kehadel teineteise ümber tiiru tegemiseks pelgalt 2,46 tundi. Eeldused üldrelatiivsusteooria üheks rangeimaks kontrolliks olid seatud. Kaks surnud tähte ei tiirle teineteise ümber igavesti, vaid kiirgavad aegruumis värelusi esile kutsudes gravitatsioonilaineid. Äraantava energia arvelt kahaneb pidevalt nende orbiit ning seega ka tiirlemisperiood.   Raadioemissioonide ning valge kääbuse kiirguse jälgimine kinnitas, et aastas kahaneb see pea identselt üldrelatiivsusteooria poolt ennustatuga 8,6 mikrosekundi võrra. Lisaks kasutati teooria kontrollimiseks Shapiro hilinemiseks kutsutavat efekti. Pulsari poolt kiiratav elektromagnetkiirgus peab süsteemist põgenemiseks läbima pulsari poolt aegruumi kangasse tekitatud kõveruse võrra pikema teekonna. Efekti suurus oli heas vastavuse üldrelatiivsusteooriaga, ent võimaldas välistada mõned alternatiivsed gravitatsiooniteooriad ning neile rangemad kriteeriumid seada.   Tasub lisada, et  PSR J0348 süsteem ei ole siiski parim astronoomide käsutuses olev ekstreemse gravitatsiooniga keskkonna uurimiseks kasutatav süsteem. Hiljuti leiti kaksiksüsteem J0737–3039, mille moodustavad elliptilisel orbiidil tiirlevad pulsarid, mille tiirlemisperiood on pea identne värskelt esitletud süsteemiga. Kaks 'raadiomajakat' samas süsteemis võimaldab kontrollida relativistlikke efekte, mille jaoks valgest kääbusest ei piisa. Ent samas muudab sarnane mass võimatuks mõningate teiste efektide kontrollimise, mille jaoks PSR J0348+0432 ideaalne on.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasScience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
